Uhkusega võime pidada ennast metsarahvaks – meie metsades kasvab iga eestimaalase kohta 3000 puud. Riigile kuuluva metsa ning teiste looduskoosluste hoidja, kaitsja ja majandaja on riigimetsa majandamise keskus (RMK), kelle omandisse kuulub ligi 40% kõigist Eesti metsadest.
Kuigi Eesti on üks maailma metsarikkamaid riike, kus metsa all on tervelt 2,2 miljonit hektarit, ei tohi me metsa suhtuda vastutustundetute ühepäevaperemeestena, kelle peamine eesmärk tulu saada. Metsade rajamisele, nende kultiveerimisele ja hooldusraiele, aga ka metsateede ja kuivendussüsteemide uuendamisele tuleb pöörata senisest märksa suuremat tähelepanu.
RMK teenib raha metsa ja metsamaterjali müügiga. Alates keskuse asutamisest 1999. aastal on ta keskmiselt kandnud aastas riigieelarvesse 250 miljonit krooni ehk ligi 16 miljonit eurot.
Samas on rahandusminister Jürgen Ligi asunud eelarve tasakaalu nimel RMKst raha välja pumpama, tuues õigustuseks, et rasketel aegadel on ikka metsast abi saadud. 2011. aastal võttis riik RMKst omanikutulu ja tulumaksu välja 26 miljoni euro eest, tänavu teeb ta seda 45,8 ja 2013. aasta eelarves plaanib teha 17,9 miljoni euro ulatuses. Kolme aasta kogusumma on seega 89,7 miljonit eurot.
Kõige selle tulemusena on oht, et riigiettevõtte arvelduskonto liigub nulli lähistele. Eelarvekava näeb aga ette, et riik annab RMK-le «toetusena» 20 miljonit eurot, mis tuleb tagastada 2014. aasta 31. jaanuariks. Sisuliselt on tegu laenuga, millelt riik omakorda intressidena tulu teenib.
Riik teeb eelarve tasakaalu nimel ühe ettevõtte konto puhtaks ja annab teise käega talle üheks aastaks käibekrediiti, et firma majandustegevus ei seiskuks, teenides sellelt täiendavat intressitulu. Ühtpidi võib riik omanikuna seda kõike endale lubada, aga kas tegu on ikka riigivara heaperemeheliku valitsemisega?
2010. aasta lõpu seisuga oli RMK käsutuses ligi 1,1 miljonit hektarit maad, millest metsaga oli kaetud 824 000 hektarit ja ülejäänu moodustasid valdavalt sood ning rabad. Selle hiiglasliku maa-ala teenindamiseks on ehitatud 8115 kilomeetrit metsateid. Kuna Eesti metsamaad on valdavalt liigniisked, on riigimetsa rajatud 444 000 hektari ulatuses maaparandussüsteeme.
Kui arvestada metsatee keskmiseks elueaks 20 aastat ning maaparandussüsteemi omaks 30, tuleks igal aastal uuendada ligi 400 kilomeetrit teid ja 15 000 hektarit kuivendussüsteeme. Valdav osa teedest ja kuivendusvõrgust on rajatud aastatel
1960–1980, mistõttu on enamik neist jõudnud rekonstrueerimisikka või on veelgi vanemad.
Enamasti rahanappuse, aga ka projekteerimis- ning ehitusvõimsuste puudumise tõttu on viimastel kümnenditel uuendatud aastas keskmiselt 200 kilomeetrit metsateid ja 5000 hektarit maaparandussüsteeme. Kuigi viimastel aastatel on tempo tõusnud, on selge, et mahtusid suurendamata hakkab metsamaa tootlikkus langema ja metsamaterjali kogus vähenema. Vastavalt kahanevad ka riigi tulud.
Hinnanguliselt langetab vajalike metsaparandustööde tegemata jätmine järgmisel kümnel aastal riigimetsa raiemahtu ligi kolmandiku võrra. Samas rütmis kukuvad RMK majandusnäitajad.
Riigivaraseadus kohustab riigile kuuluvat vara valitsema otstarbekalt ja säästlikult. Teisisõnu peab kõigi riigivaraga tehtavate toimingute puhul silmas pidama, et need oleksid riigile kasulikud.
Rahandusministri samme ei saa mitte kuidagi pidada mõistlikuks riigivara valitsemiseks – need ei taga meie metsade jätkusuutlikku majandamist. Selge rahalise mõõtme kõrval puudutab RMK ümber toimuv otseselt väga paljusid Eesti inimesi. Korras ja läbitavaid metsateid vajavad kas või marjulised ja seenelised.