Ajal, mil kõik räägivad majanduskriisist, on ilmselt mõttetu küsida, mis on inimestele tähtis. Eelkõige ikka töökoha leidmine või säilitamine ja palga saamine, et pere oleks toidetud ja katus pea kohal.
Kas vaimne tervis on väärtus?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kriisiolukorda jõudes või seal olles tuleb inimestel tihtipeale ümber defineerida oma eesmärgid ja väärtused ning seada uued suunad. Raskematel aegadel küsivad aga ilmselt paljud endalt uuesti, et miks. Milleks ma siin olen, mis on minu elu mõte, kas mu elu on õnnelik?
Kas kogu kokkuhoiu ja kärbete kõrval on mõeldud ka sellele, mis on meie sihid ning kuidas neid saavutada? Mis on meie kui ühiskonna jaoks tähtis?
Kui paljud Eesti elanikest on õnnelikud? Mullu läbi viidud Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuringu järgi oli viimase 30 päeva jooksul suurt või peaaegu talumatut stressi tundnud 15% riigi elanikest.
Pikaleveninud stress põhjustab tihti depressiooni, mis võib omakorda viia suitsiidini. Seetõttu jätab elu ligi 58 000 eurooplast aastas, mis on suurem number kui surmade hulk liiklusõnnetuste, HIV/AIDSi või mõrvade tõttu. Eesti elanike seas on viimase 30 päeva jooksul esinenud enesehinnangulist depressiooni 29%-l elanikest: 32%-l naistest ja 25-l meestest.
Sealjuures põdes terviseseisundi järgi mõningal määral ärevust ja depressiooni 49 ja suurel määral kolm protsenti elanikest. Seega tundis üle poole elanikest end antud uuringu ajahetkel mõningal määral ärevuses või depressioonis. Kui paljud inimesed võivad veel siis tänasel päeval depressiooni või ärevust tunda?
Inimese elukvaliteeti mõjutab suurel määral ka tema uni. Selle kvaliteet on tihedalt seotud vaimse tervisega: stress ja depressioon põhjustavad unehäireid ning vastupidi. Teadlased on välja pakkunud, et tänapäeva 24/7 elustiiliga ühiskond kannatab kroonilise unepuuduse käes, sest unehäired ja unetus on probleem kuni 37%-le inimestest.
Juba eelmainitud Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuring näitas, et viimase 12 kuu jooksul on tundnud üleväsimust peaaegu alati kuus ning üsna tihti 42% elanikkonnast. Tunduvalt rohkem tunnevad üleväsimust naised: peaaegu alati või üsna tihti tunneb seda 52% naistest ning 41% meestest. Ka depressiooni esineb suuremal hulgal just nooremate naiste vanusegrupis.
Kas poleks oluline küsida, miks on meie noored naised nii kimpus vaimse tervise probleemidega? Kas sellist olukorda põhjustavad kõrged nõudmised, mida nii ühiskond naistele kui ka naised ise endale esitavad, nii-öelda kujutlus täiuslikust noorest naisest?
Hoolitsetud välimus, kõrgkooli diplom, hea töökoht, elukaaslase omamine või abielu, laste saamine ja kasvatamine, kodu hoidmine, kaaslase pidev toetamine – need kõik on nii igapäevaseks muutunud standardid, mille järgi ennast pidevalt mõõta. Kas meie ühiskond sallib iseendaks olemist, standarditele mittevastamist?
Lisaks uneprobleemidele võivad depressiooniga kaasneda teisedki häired, näiteks ärevus, foobiad, psühhoosid. Kõik see mõjutab tugevalt ka füüsilist tervist ja inimese töövõimet. Vajalik abi võiks olla tugisüsteem, et ennetada stressi ja depressiooni ning pakkuda selle väljakujunemisel inimesele farmakoloogilist abi kombineeritult teraapiaga.
Millised on aga võimalused selleks? Tulevik algab lastest ja noortest. Lastepsühhiaatreid on Eestis kokku 22, kuni 18aastaseid inimesi aga umbes 250 000. Psüühikahäireid arvatakse erinevate uuringute järgi olevat ühiskonnas vähemalt 10%, mis teeb abi vajavaks laste arvuks minimaalselt 25 000.
Samasugune on olukord täiskasvanute psühhiaatrias, kus abivajajate hulk on mitmeid kordi suurem abipakkujate omast. Lisaks ei tee ükski rohi vaimse tervise vallas imesid – inimestel on lisaks vaja teraapiat ja nõustamist. Tänasel päeval tähendab psühhiaatriline ja psühholoogiline abi enamusele aga kord kuus 20 minutilist visiiti arsti juurde ning vastavalt oma rahakotile teraapia juurdeostmist.
Paljud teraapiavõimalused on inimeste jaoks kättesaamatus kauguses just nende hinna tõttu. Meditsiiniliselt probleemi justkui pole, sest inimesed on ju olemas ja füüsiliselt enam-vähem terved – mingi hetkeni vähemalt. On see olemine aga rahulolev? Õnnelik? Ning kas ühiskonnale on see üldse oluline?
Tihti ei peeta vaimse tervise häireid tõsiseks ega mõisteta ravi tähtsust. Depressiooni suhtutakse kui iseloomunõrkusesse või laiskusesse, mis muudab aga vaimse tervise probleemiga inimese elu veelgi keerulisemaks ja kurnavamaks. Diskrimineerimine füüsiliste ja vaimsete probleemide ravi vahel peegeldub nii poliitikas kui ühiskonna üldises suhtumises.
Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel arvatakse aastaks 2020 depressioon olevat töövõimetuse tekkepõhjuste seas teisel kohal olenemata vanusest või soost. Praegu on haigus juba teisel kohal töövõimetuse põhjustajatest 15–44aastaste vanusegrupis.
Miks võtab depressioon ühiskonnas võimust, eriti noorte seas? Ning kas saame seda kuidagi ennetada? Kindlasti saame, jäägu see aga seekord igaühe enda mõelda, kuidas ja mida enda vaimse tervise hoidmiseks ja probleemide ennetamiseks teha.
Proovigem mõista, et psüühilised probleemid võivad tabada meist igatüht – ükski inimene ei muutu seetõttu väärtusetumaks ega kehvemaks ning ükski haigus ega häire ei ole õigustus, et inimesi eemale tõugata.
Iga haigus mõjutab inimest ja tema elu, probleemide alavääristamine või tähelepanuta jätmine toob alati suurt kahju. Ning kõige enam proovigem liikuda koos ühiskonna poole, kus tervis kui tervik on väärtus, mida toetab nii poliitika kui ka meie – kõrvalseisvad inimesed.