/nginx/o/2016/03/23/5187689t1hb022.jpg)
Edgar Savisaare raamat "Peaminister. Lähiajalugu 1990–1992" ei ilmunud pelgalt mitte õigeaegselt, vaid ka viimasel hetkel. Minu põlvkond, kes me olime nendel pöördelistel hetkedel vaid 12–13aastased, vajab just praegu ammendavat informatsiooni Eesti ühiskonna positiivse murdemomendi kohta, mis kulmineerus 1991. aasta 20. augustil Eesti taasiseseisvumisega.
Sellele tähtsale päevale eelnes aga meie rahva jaoks võimaluste paljusus, millest enamik kätkes endas selliseid ohtlikke arenguid, millest võib nüüd juba kergemas ja turvalisemas õhustikus rääkida. Poliitikagi on muutunud palju ettearvatumaks ja bürokraatlikumaks.
Mäletan, et elasin tol Eesti jaoks võimsal ajal Tallinnas Lillekülas. Nägin, et üleaedse majanaabri, politoloogia professori Rein Ruutsoo pool käib vilgas poliitiline tegevus, dissident Rein Ruutsoo sage külaline oli ka Edgar Savisaar.
Hämmeldunult nägime, et meie maja pööningule hiilisid sageli paremat vaateplatvormi otsima mehed fotoaparaatidega (hiljem selgus, et "mehed mustas" olid arvatavasti ENSV julgeolekuorgani KGB jooksikud).
Noorte jaoks oli see aeg ülipõnev. Kivisõjad läksid noorte eestlaste ja venelaste vahel järjest valusamaks. Meile, noortele, polnud veel teadvusesse jõudnud, millega riskisid inimesed, kes otsisid tegevpoliitikas Eestile uusi perspektiivseid muutusi.
Ajalooraamatutes pole aga siiani avatud tolle Eesti jaoks otsustava ajaperioodi telgitaguseid, võitlust määramatusega. Eesti iseseisvumine tundub paljudele otsekui iseenesestmõistetava paratamatusena.
Selleks, et tagantjärele vääriliselt hinnata ja analüüsida Eesti keerukat olukorda maailma suurvõimude vahel, seda raamatut vaja lähebki.
Memuaarteoseks seda raamatut pidada ei saa. Selleks on seal liialt palju allikaid, teoreetilist käsitlust, vähe hinnanguid, palju võrdlusi. Detailsed kirjeldused vahelduvad üldistuste ja ühiskondlike toimeprintsiipide kirjeldamisega.
Raamatu olulisemaks teeneks on kindlasti see, et lugeja saab aimu, kuivõrd vastuolus on mõnikord tavaarusaamad ehk näivus ning reaalselt toimunu ehk tegelikkus. Teisisõnu – ajalugu valitsevad pidevalt paradoksid.
Raamat pakub küllaga selliseid fakte, mida enamik eestlastest kuuleb esmakordselt. Näiteks oli just Uno Mereste (hilisem reformierakondlane) 1990. aastate alguse majandusreformide peaideoloog (sealhulgas talongisüsteemi looja).
Nõukogude impeerium oli oma olemuselt totalitaarne (mitte sotsialistlik või kommunistlik). Totaalsus saab põhineda ainult hirmul. Enne taasiseseisvumist tekkinud institutsioonid olid arenenud hirmu ja alandlikkuse tähe all. Lammutada see hirmu ja võimu konglomeraat ning ehitada sünkroonselt vaba ja demokraatlikku riiki oli üks pimesikumäng.
Iga riik on oma arenguloos, ajaloos kordumatu. Oskusteave sai tulla ainult kohapealsetelt tegijatelt ja rahulikus, mõõdetud dialoogis lääne "õpetlastega". Vasikavaimustuse tasemel riigijuhtimine toob kohale vaid rikastumissooviga taskuvargaid. Hilisem lähiajalugu seda ka kahjuks tõestas.
Siin ei olnud küsimus selles, kas mõne poliitiku ebapädevuse tõttu jäävad saamata Euroopa Liidu miljonid või meie valitsuse jobutamise pärast saame ligi miljardi suuruse trahvi või mitte. Siis sõltus valitsuse tegevusest, kas me saame iseseisvuse nii, et me ei kaotaks enam oma rahva verd.
Eriti vastutustundetud oli sellises valguses need populistid, kes karjusid kõlavaid loosungeid, ilma et oleks omanud adekvaatset tegevusplaani. Kahjuks taanduski suurem osa Eesti Komitee ja Vaba Eesti tegevusest sisepoliitiliseks võimuvõitluseks.
Kindel on see, et kui üleminekuajal ja ka hiljem oleks olnud suuremat konsensuse leidmise oskust, oleks üleminekuajareformid olnud meie elanikkonna jaoks valutumad. Ma ei oleks üllatunud, kui aastate pärast tuleks välja, et Eesti Komitee ja Vaba Eesti mängisid KGBga tahtlikult või tahtmatult kokku.
Esimeste jaoks oli ainutähtis võimutäius ja viimase jaoks Eesti sisepoliitika destabiliseerimine. Loomulikult tõestamaks, et Eesti poliitikud ei suuda iseseisvalt kohalike elanike ees vastutust kanda.
Ilmselge, et ühiskonna keerulistel momentidel lasub suur vastutus käputäiel inimestel. Kuigi poliitilised valikud on viinud paljud eri teid pidi, on raamatus palju tunnustust Lennart Merile ja Marju Lauristinile.
Mul on hea meel, et ma olen keskerakondlane. Kõik meie erakonna tegemised (võidud, tagasilöögid) saavad selle raamatu valguses mõistetavama positsiooni. Paljuski on see raamat ka sissejuhatuseks Keskerakonna sünnile.
Raamat on 1006 lehekülge tihe, tasub lugeda, ja mõtted, mis tekivad, pole mõeldudki dogmadeks, vaid mõtlemiseks.