Valitsemise ilu ja valu

Mait Klaassen
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: valgamaalane.ee

Vana valitsusega oli üks igavene häda ja viletsus. Küll tehti haridusreformi, küll taheti ametnikud kõik nimekirja alusel korruptantideks teha, tagatippu lasti veel suhkrutrahvi pilved ka meie taevasse.

Oli mis oli. Loomulikult saab iga järgmine valitsus endale kaasa eelnevate valitsuste head ja vead. Loomulik oleks, et uus valitsus arendab edasi eelkäijate tehtud õnnestunud programme ja võtab kasuliku kogemusena kaasa teadmise kehvalt õnnestunud otsustest. Loodame praegu vist kõik, et uutel on rohkem sotsiaalset närvi, et veidi lähendada riiki uuesti kodanikule.

Vähemasti koalitsioonilepe on seda nägu, et mõningad muutused selles vallas tulevad. Paraku kostavad juba süüdistused, et raisatakse ära reservid ja valimiste eel püütakse rahvale meelepärane olla.

Tuletagem siiski meelde, millal, miks ja mis eesmärgil tekkis nn reservfond. Asi sai alguse Mart Siimanni valitsuse ajal, kui laekus Telekomi müügist saadud raha. Neid ministreid, kes seda raha tookord kohe kasutusse tahtsid võtta, oli mitmeid. Mina seejuures esimesena küsimas haridusinvesteeringuteks.

Paraku sain ainult 1999. aasta riigieelarvesse küll tava-aastatest suurema summa, kuid seda, mida ma soovisin, ei saanud. Juba siis oli teada ja näha, et pensionikassa jookseb lähiaastatel miinustesse ja sealt tuli otsus laekunud raha baasil hakata koguma vahendeid just nimelt pensionikassa miinustesse jooksmise ajaks.

Siin oli reservide loomise algus ja põhjus. Majanduskasv oli tookord ka juba kümnele protsendile lähenemas, mis ohustas otseselt majanduskeskkonna ülekuumenemisega just sisetarbimise osas. Seega oli olukord igati soodne reservide moodustamiseks.

Pensionide rahastamine on sõltuvuses eelkõige pensionide suurusest, pensionäride arvust ja sotsiaalmaksu laekumisest. Ehk teisiti öeldes sõltub pensionide suurus suuresti töötajate palgatasemest.

Haigekassaga on veidi teistsugused lood. Nimelt on haigekassa süsteemis võimalik kulusid väga suures ulatuses muuta, andes erinevaid soodustusi ravimitele, kasutades erineva hinnatasemega diagnostilisi seadmeid ja meetodeid, pidades üleval erinevat arvu erineva tasemega haiglaid jne.

Paraku on Eesti Haigekassa ees seisvad probleemid seetõttu palju valusamad, sest tuleb otsustada, millise tasemega meditsiini on kogutava raha eest võimalik pakkuda, millised ja kui palju on meil tulevikus haiglaid, kas ravimite soodustused kehtivad ka ülikallitele uutele ravimitele, kui suur on tulevikus kodaniku enda osa raviteenuse eest tasumisel jne.

Küsimusi on alati palju ja raha vähe. Tervishoius tehtavad otsused mõjutavad meid kõiki eale, soole, haridusele ja varanduslikule seisule vaatamata. Võib-olla on aeg juba küps solidaarsusmaksul põhineva haigekassa kõrvale ka haiguskindlustuse teise samba loomiseks pensionikindlustuse analoogina?

Praegu on see uitmõte, mis paljudele kindlasti ei meeldi. Mõtleme aga juba praegu toimivatele erakliinikutele, kus ei ole järjekordi, peresünnitustele, kus on loodud raha eest tunduvalt paremad tingimused selleks perele väga tähtsaks sündmuseks. Mis see siis muud on kui aeglaselt, aga kindlalt arenev tervisekindlustuse teine sammas. On, millele mõelda.

Kindlasti ei ole analoogseid probleeme vanemahüvitisega. Selleks on vahendid olemas ka maksmise tähtaja pikendamiseks kolme kuu võrra. Ilmselge on see, et vanemahüvitise maksmise aega peab edaspidi pikendama veel vähemalt lapse 18 kuu vanuseks saamiseni.

Kahjuks seekord selleks veel raha ei jätkunud, aga vähemalt Reformierakond on kindlalt sellel arvamusel, et pikendamist tuleb jätkata. Samuti oleme kindlad selles, et vanemahüvitise ülempiir jääb paika! Miks me seda nõuame? See on vajalik selleks, et lapse sündides perekonna majanduslik kindlustatus ei halveneks.

Praegune süsteem säilitab enamiku perede sissetuleku. Nendel peredel, kel sissetulekut varem polnud, tekib võimalus vähemalt miinimumpalga ulatuses saada riigi tuge. Seoses keskmise palga ja miinimumpalga pideva tõusuga muutub aga ka vahe maksimum- ja miinimumhüvitise vahel järjest väiksemaks. Pigem vajab mõne aasta pärast ülempiir ülevaatamist.

Kui keegi püüab tõestada, et riigijuhtimine on kerge, siis on ilmselt tegemist pahatahtlikkusega. Kui keegi räägib uue koalitsiooni liigsest populismist, siis küsin mina, kas näo oma rahva poole pööramine on populism? Ei ole!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles