Peaminister vaatas haldusreformi vajalikkuse argumentide kõrvale heitmiseks kaugele ja andis ninanipsu kõigile nendele kodu- ja välismaistele teadlastele, kes Eesti poliitikuid viimase kümne aasta jooksul haldusterritoriaalse reformi vajalikkuses on veennud ning konsulteerinud. Ta oli analüüsinud ja uurinud San Marino ning Luksemburgi näiteid, kus on tõesti ebaproportsionaalselt palju omavalitsusi. Või nagu Andrei Hvostov Eesti Ekspressis tabavalt ütles, võrdles võrreldamatut.

Muidugi võiks vaadata ka lähemale ja uurida võrreldavamaid näiteid. Kui San Marinos ja Luksemburgis ei too omavalitsuste suur hulk endaga kaasa nende nõrkust, siis Eestis ja Lätis, kus vastavalt 50% ja 70% kohalikes omavalitsustes elab alla 2000 inimese, on avalike teenuste kättesaadavaks tegemisega senini suuri probleeme. Seda vaatamata juba kümnendi jagu peetud selleteemalistele aruteludele. Ja loomulikult ei sõltu kohalike omavalitsuste funktsioonid nende suurusest – kõikide ülesanded ja vastutus on samad.

“Suurem ei ole parem,” sõnastas peaminister retooriliselt lihtsa ning veenva kujundi. Tähelepanelikult vaadates võib siiski näha mitmeid vihjeid väikeste omavalitsuste puudustest. Esiteks näited, kus inimesed peavad teatud avalike teenuste tarbimiseks sõitma teise omavalitsusse.

Teiseks, puudus vahenditest, mille abil tagada oma piirides tehniline ja sotsiaalne infrastruktuur. Kolmandaks, segased piirjooned täidesaatva ja seadusandliku võimu vahel. Neljandaks, kõrge juhtimiskulu ühe elaniku kohta.

Lätis võeti kohalike omavalitsuste vabatahtlikku ühendamist ja haldusterritoriaalset reformi soodustav seadus vastu juba seitse aastat tagasi. Kuigi teaduslikud analüüsid soosisid omavalitsuste ühendamist nii, et keskmises omavalitsuses ei oleks alla 5000 elaniku ja sellega väheneks Läti omavalitsuste arv 545-lt 102-le, on nad praeguseks selle reformiga jõudnud sama kaugele (ehk siis mitte eriti) kui meie.

Ka meie haldusreformi läbikukkumise anatoomiat uurides ei ole võimalik süüdistada teadlasi ja numbreid või laialdast vastumeelsust elanikkonna hulgas, vaid ikka ja ainult poliitikuid.

Reformierakonna programm sõnastab omavalitsuse iseolemise peamise mõõdupuuna selle haldussuutlikkuse ning avaliku teenuse kvaliteedi ja kättesaadavuse. Tsiteerin: ”Reformierakond peab vajalikuks omavalitsuste volituste ja vastutuse suurendamist.” Peaministri poolt propageeritava mõtteviisiga „väike on parem kui suurem” on eriti raske ellu viia seda viimast.

Kui armastus on suur, siis abiellugu, oli peaminister üleolev ja pidas riigi rahaga valdade ühinemise toetamist lausa amoraalseks. Euroopas on tegelikult suund hoopis omavalitsuste väiksemaks muutmisele, teadis Ansip ja otsustas, et valdade ühinemine mitte ainult ei lõpe, vaid valitsus tuleb sügiseks välja eelnõuga, mis lubab küladel ja osavaldadel omavalitsustest lahku lüüa.

On õige, et ühinemise vajalikkuses peavad väikevaldade juhid ennast eelkõige ise veenma. Ja samamoodi vastab tõele, et mitmed väikevallad peavad täna õigeks üksinda ja eraldi jätkamist – ja selline õigus peab neile ka jääma. Aga koostöösoovijaid tuleb julgustada – sobilik on meelde tuletada ütelust, et Eesti on sama tugev, kui on tema kõige nõrgem osa. Pidevas pankrotiohus väikevallad, kes ei suuda oma kodanikele pakkuda piisavalt kvaliteetseid avalikke teenuseid ning kelle investeerimisvõime kohaliku elu arengusse on null, ei ole Eesti riigi huvides.