Arengu võimalikkusest reformideta

FOTO: valgamaalane.ee

Ükski reform või ümberkorraldus ei ole asi iseeneses, ehkki ühe erakonna nimi võib sellist suhtumist kaude väljendada. Maaelu arendamiseks ja Eesti regionaalseks tasakaalustamiseks on võimalik ette võtta palju muudki kui ainult muudatusi haldusterritoriaalses korralduses.

Reformierakond on uue ja eelmisest sootuks erineva esimehe ajal sooritanud mitu ideoloogilist kannapööret. Näiteks on valdade ühinemise soosimine asendunud haldusterritoriaalsete ümberkorralduste vastasusega.

Võimalusi on õnneks muidki ning ega midagi revolutsioonilist välja mõelda polegi vaja. Valitsev koalitsioon on omavahelises leppes ära märkinud näiteks maa munitsipaalomandisse andmise lihtsustamise.

Munitsipaliseeritud maa on kohalikele omavalitsustele üks põhilisi töövahendeid oma ülesannete täitmiseks. Samas on õigustatult nurisetud selle üle, et võimalusi maa munitsipaliseerimiseks on üsna vähe.

Pean tunnistama, et ka eelmine valitsus oli maad omavalitsustele üle andes äärmiselt konservatiivne. Põhjused olid tegelikult samad, mida Äripäev ning Eesti Ekspress on üksikute juhtumite näitel esile toonud – hämarad seosed munitsipaliseerimise soovitaja ja taotleja või temaga seotud ettevõtjate või muude isikute vahel.

Kui omavalitsusele teoreetiliselt tarviliku funktsiooni täitmiseks heauskselt maad eraldada ja ainuüksi mõne kuuga muudetakse maa sihtotstarve ära ning antakse see kellelegi bartertehinguna edasi, siis uuesti selliseid otsuseid teha ei taha. Pealegi toimub kõik enamasti seaduse piires ja parimagi tahtmise korral ei saa muuga ähvardada kui hinnangutega moraali ja eetika kategooriates.

Riigi ja rahva tagant näppajad aga paraku nendes võtmetes ei mõtle. Nii ongi mõnede ebaausate inimeste pärast kannatanud enamik omavalitsusi, kelle õigustatud taotlusi maale ei ole alati rahuldatud.

Res Publica soovil leppisime eelmises valitsuses kokku, et senised pudelikaelad tuleb kaardistada ja probleemid lahendada. Selleks pidi keskkonnaminister Reiljan sõnastama riigimaa reservi pidamise põhimõtted ja maa edasise munitsipaliseerimise korra.

Väga tähtis oli, et sarnaselt meie toonastele ja siin äratoodud muredele vastataks ka Riigikontrolli munitsipaliseerimise auditis väljatoodud kitsaskohtadele. Oluline oli jõuda kokkuleppele, kuidas tagada, et omavalitsus ei kasutaks maad muul moel kui valitsuse poolt sõnastatud sihtotstarbeks.

Läks aga nii, et Juhan Partsi valitsuse kahe aasta jooksul sinnamaani ei jõutud. Kuna ei tundunud loogiline, et varastamise pärast ainult Res Publica südant valutas, võis loota, et käesolev valitsus näiteks peaministripartei juhtimisel selle tööga edasi läheb.

Paraku asendus ettevaatlikkus uues valitsuses hulljulgusega, kümme maaeraldust ühel istungil ei ole enam erand. Säärase tormamise otstarbekus on omaette küsimus ja ajakirjanduse poolt juba üles näidatud initsiatiiv on vägagi tervitatav.

Haldusreformi võiks täiendada (mitte asendada) kohalike omavalitsuste koostöö. Praegu aga ei võimalda puudulik regulatsioon omavalitsustel piisavalt teiste omavalitsuste või erasektoriga koostööd teha. Samuti on problemaatiline omavalitsuste üleste ülesannete täitmine.

Riik ei võimalda ülesannete üles- või allapoole delegeerimist, raske on mitteformaalsete koostööpartnerite (näiteks kas või külavanemad, eakate nõukojad jne) kaasamine.

Valitsuserakonnad teavad tegelikult sama hästi kui meiegi, et praegusest oluliselt rohkem raha avaliku võimu teostamiseks, ükskõik mis tasandil, ei saa Eestis lähiajal olema. Alati on kergema vastupanu tee astuda seadusandlikult lihtsaid samme, mis maksavad miljardeid.

Raskem on aga läbi puurida seadustest ja reeglitest, et võimaldada inimestel, ettevõtetel ja omavalitsustel läbi koostöö ise asju paremini korraldada ja endaga hakkama saada.

See ongi säästliku ja vaba inimese keskse riigi tõeline väljakutse.

Riigivalitsemine on täppisteadus, kus lahmimine ja laisk retoorika endale kohta leida ei tohiks. Oma otsuseid tuleb põhjendada, sest vaatamata suures töökabinetis tekkivale näilisele isoleeritustundele mõjutavad riigijuhtide otsused väga paljusid inimesi.

Muuseas, vähe ei ole ka kohatud selliseid kodukootud majandusmehi, kes Argentiina valuuta- ja majanduskriisi ajendil on aastate jooksul Eestis kahtluse alla seadnud krooni vundamendiks oleva valuutakomitee süsteemi.

Nii on ka alati võimalik ülepingutatud näidete ning ebapädeva loogika abil demonstreerida, et kusagil maailmas on haldusreformi või oma valuuta käibelevõtu või näiteks haridusse suurema vabaduse andmisega kõik halvemuse poole läinud. Poliitika vajab küll realismi, aga mitte mingil juhul nihilismi ja künismi.

Igale peaminister Ansipi toodud näitele, kus midagi võib muudatusi tehes halvasti minna, toome vastu viis näidet, kus riigimehelik, sihikindel, sõnapidajalik ning eelkõige positiivne ja tulevikku vaatav suhtumine toob rohkem kasu kui kahju.

Kõige halvem asi, mida üks halb ja vilets valitsus võib ette võtta, on millegi reformimine, on üks prantsuse filosoof kunagi öelnud. Käesolev valitsus on ametis olnud piisavalt vähe, nii et neil on võimalik veel tõestada oma häid kavatsusi ning näidata tõsiseid tegusid.

Tagasi üles