Võimalik Türgi Vabariigi aktsepteerimine kandidaatriigina ja liitumisläbirääkimiste partnerina on üks aegumatuid debatte Euroopa Liidus. Sisuliselt on Türgile lootust kümne aasta plaanis liikmeks saada antud juba alates 1963. aastast, kui sõlmiti assotsiatsioonileping EÜ ja Türgi vahel. Üldise praktika kohaselt läheb just umbes kümme aastat sellise lepingu sõlmimisest reaalse liikmelisuseni (Eesti sõlmis assotsiatsioonilepingu 1995. aastal).
Türgil on kulunud juba 42 aastat ja kindlasti jõutakse enne Türgi ühinemist Euroopa Liiduga ka assotsiatsioonilepingu 50. aastapäevani.
Juba möödunud 42 partnerlusaasta jooksul on Türgi seadusandlust järjekindlalt reformitud, vastamaks Euroopa Liidu (EL) nägemusele õigusriigist ja piisavast inimõiguste kaitsest.
Türgi majandus on läbi teinud tugeva arengu konkurentsivõimelisuse osas. Just ELi nõudmistele vastamiseks võeti aastatel 2001 ja 2004 vastu põhiseaduse muudatused ja neid täiendati kaheksa seadusandliku paketiga, mis võeti vastu ajavahemikus veebruar 2002 kuni juuli 2004.
Miks siis Türgit kõikide sealsete reformide ja arengu kiuste liikmeks ei taheta? Ehk ei olegi põhjused “Aasialikus õigusruumis” ja madalas majanduslikus konkurentsivõimes, vaid hoopis rahvastikku ja geograafiat puudutavad?
Viimasel juhul on tegemist asjaoludega, mida Türgi liidritel pole lootust keskpikas perspektiivis muuta ja kogu ELi poolt neile esitatud liitumisperspektiiv ja tingimuslikkus on vaid tühipaljas pettesööt.
Võimaliku liitumise korral saaks Türgist õige pea ka Schengeni viisaruumi osa ja Türgi kodanikest ELi kodanikud. Ehk teisisõnu Türgi välispiir oleks ainus piir tema naabrite ja teiste liikmesriikide vahel ning Türgi enda kodanikud võiksid soovi korral vabalt liikuda ELi siseruumis.
Türgil on liikmesriikidega ühist maismaapiiri vaid üks viiendik kogupiirist ehk 446 kilomeetrit ja sellestki pool Kreekaga, mis on nähtavasti kõige militariseeritum piir terves Euroopas. Ülejäänud 2202 kilomeetri ulatuses on Türgi naabriteks Armeenia, Aserbaidžaan, Gruusia, Iraan, Iraak ja Süüria.
Piiri pikkus viitab ka Türgi tohutule pindalale, mis on 770 000 ruutkilomeetrit ehk 17 korda suurem Eestist ja enam kui kaks korda suurem Saksamaast. Suurem osa sellest paikneb jällegi alal, mida traditsiooniliselt ei peeta Euroopa osaks, EÜ asutamislepingutes on aga selgesõnaliselt märgitud, et liikmesriigiks saab kandideerida vaid Euroopa riik.
Veelgi problemaatilisem on Türgi liitumine demograafilises aspektis. Türgis elab 70 miljonit elanikku, kellele lisandub igal aastal kõrge iibe tõttu ligikaudu miljon, neist ca 20 miljonit on etniliselt kurdid (“mägi-türklased”).
Rahvarohkeimas liikmesriigis Saksamaal elab 82 miljonit elanikku, kellest ametliku statistika kohaselt ligikaudu 3 miljonit on türklased. Kui need demograafilised arengud jätkuvad, möödub Türgi Saksamaast 13 aasta pärast ning veel 12 aasta pärast näiteks ka Venemaast, tõustes Euroopa kõige suurema rahvaarvuga riigiks.
Suurel rahvaarvul ja kõrgel iibel on oluline roll ka Türgi potentsiaalsel osalemisel ELi institutsioonides ja valitsemisel. Kohtade jagamisel institutsioonides on aluseks nn “kahaneva proportsionaalsuse” printsiip, mille kohaselt suuremad riigid saavad küll enam kohti ja mõju, kuid mitte lineaarses proportsioonis.
Mida see Türgi rahvaarvu arvestades tähendaks? Türgi võiks kõige varem liikmeks saada ajal, kus selle rahvaarv on võrdne Saksamaa omaga. Suure tõenäosusega on selleks ajaks ELiga liitunud juba Rumeenia, Bulgaaria ja Horvaatia. Nende uute liikmesriikide puhul ei teki probleeme Euroopa Kohtu, Euroopa Komisjoni ja Euroopa Ülemkogu struktuuris, kus riikide suurusest hoolimata on neil võrdne esindus.
Raskusi tekitaks vaid Euroopa Komisjoni ametnike senine proportsionaalne palkamistraditsioon, kus igale riigile on ette nähtud tema suurust arvestav hulk ametnikkonnas. Paraku ei vaja EL täiendavalt 10% ametnikke. Ka logistiliselt ei oleks neid kuhugi mahutada. Kõigi nende ametnike palk peaks samuti tulema ühiskassast, olukorras, kus Türgi liitumine on finantsaspektist niikuinii hiigelsuure miinusmärgiga.
Kahtlusi on avaldatud ka Türgi suutlikkuses pakkuda piisaval hulgal kvalifitseeritud spetsialiste.
Peamises seadusandlikus kogus, Ministrite Nõukogus, ei avaldaks Türgi liitumine tööd halvavat mõju: Türgi saaks võrdselt hääli ülejäänud nelja suurriigiga, olles nii nagu teisedki esindatud ühe esindajaga. Nõukogu madalamad tasemed kopeeriksid seda jõudude jaotust ja siin oleks Türgi suur rahvaarv pigem isegi positiivne, võimaldades suutlikult osaleda kõigis töögruppides.
Peamine silmatorkav takistus tekiks Euroopa Parlamendiga, kus riikidele on kohad jagatud üsna selges proportsioonis nende rahvaarvuga. Türgi pretendeeriks sellisel juhul sarnaselt Saksamaale 99 kohale, mis oleks umbkaudu 1/8 Euroopa Parlamendi koosseisust.
Paraku ei võimalda Euroopa Parlamendi hooned aga sellist täiendavat inimhulka mahutada ja seega tuleks teiste liikmesriikide saadikute arvu sellesama 12,5% võrra vähendada. Selle vastu seisavad aga kõik praegused liikmesriigid.
Võttes eelnevad demograafilised ja geograafilised asjaolud kokku, võib teha kaks järeldust. Esiteks ei ole Türgil võimalik kuigivõrd lahendada probleemsest naabrusest ja kõrgest iibest tekkinud julgeolekuohtu.
Samuti ei saa Türgi lahendada probleeme, mis tekivad seoses ELi institutsioonides senini reegliks olnud kohtade ja häälte jaotuse põhimõtetest.