Valga muuseumi sõbrad kuulasid tänavuse aasta lõpuüritusel loengut karskusseltsi asutamisest Valgas 1890. a. Arutati läbi ka tuleva aasta kaalukamad ettevõtmised.
Karskusseltsi aastapäev tipnes teeõhtuga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valga Eesti Karskuse Seltsi asutamiskoosolek toimus 16. detsembril 1890. aastal. Sellest võttis osa 26 inimest. Seltsi esimeseks presidendiks valiti tuntud koolmeister Hans Einer.
“Seltsi esimene üleüldine koosolek peeti tuleva aasta juunis,” märkis oma ettekandes Valga muuseumi vanemteadur Mari Juzar.
“Kirikuõpetaja Undritz avas koosoleku laulu ja palvega. Seejärel tervitas Hans Einer koosolijaid kõnega, milles ta näitas, kuidas õllejoomine juba vanal ajal eestlaste juures kombeks olnud. Ütles, et ajuti joojatel, kes klaasi viina ja pudeli õlut võtavad, tihti küll midagi viga ei olevat, kuna aga mõni kehva tervisega sedagi kanda ei suutvat.
Tähendas, et see liig olla, kui seda joodikuks peetakse, kes mõne klaasi viina või pudeli õlut võtavad. Üleüldse oli Einer oma kõnes enam parajuse poolt.”
Teistest kõnedest kostis kategoorilisemaid toone. Arvati, et joodikud “iialgi vabad pole, vaid viina ja õlle orjad”. Selgitati viina, õlle ja veini mõju inimese “sisemiste oluste pääle”. Leiti, et laulmine oleks otstarbekas asi viinajoomise asemele”. Lõpuks ostis iga seltsi liige veel ühe raamatu “Joovastavad joogid”, mida 100 tükki müügil oli.Karskustegevus ei välistanud viina müüki
Karskusseltsi näitetegevusest võttis aktiivselt osa 1894. aastal Valka jõudnud Jüri Orgusaar. Ta sai rahva hulgas populaarseks osava mängijana ja rahvalaulude ettekandjana perekonnaõhtutel, ka “Kalevipoeg” oli tal peas.
Paraku pidas Orgusaar Valgas kuni monopoli kehtestamiseni 1900. aastal Kaarna viinakauplust ja kontorit. Saadud sissetulekutest ehitas aga endale Võru tänavale suure maja. Ise olevat naljatades öelnud: “Rahvas nurises küll, et ma viinale vett hulka panin, kuid sellest oli ainult kasu. Mina ehitasin maja üles ja ega see rahva terviselegi halb olnud.”
Karskusseltsi tegevusest võttis aktiivselt osa ka raamatukaupmees Murrik – Hella Wuolijoe isa. Murrik arvas, et joomisele saaks tõkkeid teha, kui rahvast “seltskondliselt tõsta niihästi majandusliselt kui hariduseliselt”. Seltsi tegevuses lõi kaasa ka Liina Reimani raudteelasest isa Mihkel Põlde.
Hans Einer kirjutas 1892. a karskusseltside kalendris: “Väikesel Valgal on 50 kõrtsi ja joogimaja, kes meile Tormi Toomaid valmistavad ja rahvast au, kõlbluse ja tervise poolest alla saadavad. Aga avalikke koole, kes noorsugu kõlbluse poole juhivad – kõigest kaheksa.”
Mari Juzari haaravat ettekannet ilmestasid slaidid fotodega seltsi laulukoorist, mandoliiniorkestrist, väljasõitudest. Ettekande lõpul tähendas ta, et karskusselts toimis Valgas kuni 1940. aastani.Muuseumi sõbrad pälvisid tänu ja tegid uusi plaane
Muuseumi direktor Esta Mets kinkis üritusest osavõtjatele Valga vana raekoja pildiga taskukalendri. Muuseumi aktivistid said tänutäheks priipääsme tuleva aasta üritustele. Joodi teed, maitsti piparkooke ja vahetati mõtteid.
Tuleva aasta kaalukamatest tähtpäevadest olid kõne all Valga esmamainimine ürikuis 1266. aastal, Jaani kiriku sisseõnnistamine 1816. aastal, “Säde“ maja valmimine 1911. aastal, samuti esimene eestlaste näitemängu esitus 1881. aastal.
Huvireiside korras on tuleval aastal plaanis tutvuda Hellenurme vesiveskiga ja Hargla muumiatega, aga käia ära ka Luke kalmistul. Valga nime erinevad variandid vääriksid samuti uurimist.