Taagepera lossis peetud seminaril arutati veekogude korrastamist Valgamaal. Põhjalikumalt käsitleti Õhne jõe olukorda ja kasutuseeldusi.
Õhne jõgi vajab korrastamist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Õhne jõgi saab alguse Veisjärvest, voolates lõunasse teeb põike Lätti ning sealt Eestisse naastes suubub Võrtsjärve. Jõe pikkus on keskeltläbi 94 km, valgala 573 ruutkilomeetrit. Tõrva linnast kuni Võrtsjärveni on Õhne jõe vooluhulk aastaringselt piisav kummipaadi- ja süstamatkamiseks.
Helme vallavanem Tarmo Tamm täheldas seminari sisse juhatades, et Eesti omapära seisneb selles, et siinne loodus pole veel liiga korrastatud. Turistid arenenud lääneriikidest käivad seda lausa nautimas.
“Õhne jõgi peaks tulevikus kindlasti korrastatum olema,” arvas Tarmo Tamm.
“See annaks elanikele heaolu ja oleks oluline ka turismimajanduse arendamiseks. Ürgloodust tuleks aga säilitada ja seda jõeorgudes leidub.”
Helme vallavolikogu esimees Peeter Arro sõnas, et tahaks sellel seminaril esineda rohkem Taagepera külaseltsi kui valla volikogu esindajana, sest seminar on külaseltsi algatus.
“Elame kohas, kus on haruldaselt ilus loodus ja sellesse looduspilti kuulub Õhne jõgi,” rääkis Peeter Arro.
“On kurb, et paisjärv juba niivõrd kinni on kasvanud, ent vähemalt üks vesiveski on taastamisel. Oma jõududega suudaks külaselts ajapikku Õhne jõe ala korrastada, sest näiteks süstaga see praegu kõikjalt läbitav ei ole. Jõeäärsete kinnistute omanike vastuseisu pole seni täheldanud.”
Elva jõge korrastati jupikaupa
Gea Järvela Vapramäe–Vellavere–Vitipalu sihtasutusest jagas oma kogemusi Elva jõe veetee rajamisest. Elva jõe pikkus on 72 km. Elva veetee läbib Elva-Vitipalu ja Vapramäe maastikukaitsealad ning Keeri–Karijärve kaitseala. Veeteele on rajatud puhke- ja telkimiskohad ning ööbimiseks on renoveeritud matkamaja. Veetee algusest Hellenurmest Tartusse jõudmiseks tuleb huvilistel varuda vähemalt kolm matkapäeva.
“Ettevalmistused Elva veetee rajamiseks algasid 2002. aastal jõe puhastamisega,” meenutas Gea Järvela.
“Kuna jõgi oli kohati läbipääsmatu, alustasime kallaste puhastamise ja prahi koristamisega veest. Kaldal me midagi ei muutnud ega puudutanud rohkem, kui rajasime ainult läbipääsuvõimaluse. Puhastusaktsioonidest võttis osa palju vabatahtlikke. Tööd võtsid esialgu planeeritust palju rohkem aega, aga praegu on jõgi paadiga läbitav.”
Gea Järvela rõhutas, et risustunud jõgi ei saa olla ehe ja ürgne, seda on vaja ikka puhastada. Elva jõe puhastamisel lõigati vabaks ainult paadilaiune riba. Ta sõnas samuti, et alati, kui on tegijaid, leidub ka kritiseerijaid – sellega tuleks arvestada ka Helme valla aktivistidel. Samuti vajab jõgi igal aastal ülepuhastamist.
Õhne jõgi väärib puhastamist
Valgamaa keskkonnateenistuse veekaitse spetsialist Kersti Nurmetalu rääkis seadusandlikust raamistikust pinnaveekogude korrastamisel. Veekogude puhastustöödel tuleb järgida veeseadust, looduskaitseseadust, keskkonnamõjude hindamise seadust, kinni pidada heast hulgast piirangutest. Praktiliselt võib Õhne jõest omavoliliselt ainult prahti korjata, ülejäänud tegevusteks tuleb keskkonnateenistuselt luba taotleda. Aga luba taotletagu julgesti, vajadusel saab ka konsultatsiooni.
Tartu Ülikooli Geograafia Instituudi õppejõud Arvo Järvet andis ülevaate Õhne jõe kasutuseelduste kohta veekogude tervikmajandamisel. Ta märkis, et Õhne on Lõuna-Eesti puhtama veega jõgesid, millel on nii maastikuline kui ka asustuslik väärtus. Suurimaks veeomaduste mõjutajaks on praegu jõe keskjooksul asuv Tõrva linn. Viimase kümne aasta jooksul on jõe füüsilist seisundit oluliselt halvendanud ka koprad.
“Tegevuse arendamiseks oleks vaja puhastada jõesäng sinna aastatega kuhjunud rägast, kohati niita põhjataimestikku. Jõeluhal paiknevad niidud on praegu hooldamata, vajaksid niitmist, kohati võsaraiet,” arvas Arvo Järvet.
“Luhaniitudel on palju kauneid kohti, kuhu saaks rajada matkajatele laagriplatse. Veeturismi arendamiseks loob paremad tingimused vanade veskikohtade kasutuselevõtt.”