President Meri leinamise kõrval ei unusta meie (eetika)vaba ajakirjandus praeguse presidendi mustamist, milleks ei põlata ühtki abinõu. Vägisi organiseeritud mulje jääb „purjus” lapselapse politseisse vedamisest.
Toetaja või kukutaja
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Täielikuks valeks on osutunud Rüütli justnagu skandaalne kaastundeavaldus, mille üks kärmas reporter meediasse paiskas ja mida kõik kommentaariportaalid mõnuga järama kukkusid. Siiani pole näinud ühtki vabandamist.
Õli valas tulle presidendi pressinõunik oma järjekordse abitu nämmutamisega. Sel puhul ei tekkinud ainult minul küsimus, kelle asja Eero Raun Kadriorus õieti ajab?
Kas tegemist on lihtsalt mitte väga mõtlemis- ja väljendusvõimelise inimesega või tegutseb ta nagu rebane Onu Remuse juttudes?
Oleks võinud korrata üle faktid, mis on ka Eesti Ekspressis kirjas: Hardo Aasmäe ja Õie Arusoo ajasid fuajees juttu, kui Rüütel trepist alla tuli ja nende juurde astus.
Kell oli 8.15, Meri oli alles mõned tunnid surnud. Rüütel ja Aasmäe on vanad tuttavad.
Rüütel astus ligi ning pistis käe pihku Aasmäele ja siis Arusoole. Mis ta Arusoole ütles, pole Eesti Ekspressis öeldud. On tsiteeritud Aasmäed: “Kui Õie sellest nii aru sai ...”
Rüütli käitumine on loogiline ja loomulik, kui ta oma eelkäija surma puhul avaldas kaastunnet kohalolijatele. Härrasmehena ei jätnud ta kätlemata Aasmäe tuttavat, aga kui ta oleks teda pidanud värskeks leseks, oleks ta astunud esmalt tema juurde.
Kas pole tegelik skandaal selles, et mõned noored mehed (ja toimetused) ei tunne elementaarset etiketti ja kasutavad nii lapsi kui Meri matuseidki hüsteeriliseks sõjakäiguks Rüütli vastu, kõike palaganiks muutes ja eelkõige Eestit naeruvääristades.
Mida enam poriloopimist ja Rüütli-vastast klaperjahti, mida välisilm hämmelduse ja arusaamatusega jälgib (igas endast lugupidavas riigis nimelt austatakse riigi institutsioone ja sümboleid), seda vähem on siia veidrasse ja tigedasse eksnõukogude riiki (mis juba ise ka oma iseseisvusse ei usu) soliidseid väliskülalisi oodata.
Kui “lossiskandaali” haripunktil tuli teade Inglise kuninganna kavatsetavast Eesti-visiidist, polnud ajakirjandusel mahti seda kommenteeridagi, vaid jätkati hoogsalt Rüütli muttatampimist.
Ühinenud Kuningriigile oli selline ignoreerimine kindlasti harjumatu, et mitte öelda rohkemat. Kahtlemata pandi seda maailmas tähele. Pärast Meri matuseid näeme, kas ja kes siin siiski peale lähinaabrite käis. See peaks meeli pisut jahutama.