Tuleb nõustuda siseministrite Kalle Laaneti ja Margus Leivoga, et riigi sisejulgeolek on krooniliselt alarahastatud. Samas ei ole veenev, et see asjaolu võiks kunagi pälvida rahvusvaheliselt tähelepanu. Ma ei arva ka, et meilt keegi sarnaselt NATO-liikmelisusega sisejulgeoleku lisarahastamist riigieelarvelise protsendi näol nõudma hakkab.
Eesti sisejulgeoleku probleemid on ja jäävad ainult meie enda mureks. Ainus valdkond meie sisejulgeolekust, mis teoreetiliselt rahvusvahelist nurinat võib tekitada, on piirivalve ja illegaalse immigratsiooniga seonduv.
Päästeameti ja politsei tegevus riigisiseselt jääb aga rahvusvahelistest ootustest kaugele. Peamiselt on Eesti enda julgeoleku huvi olla seotud rahvusvahelise julgeolekuvõrgustikuga. Selleks on vaja jagada rahvusvaheliselt samu standardeid, ennast kuuldavaks teha ja selles oma võimetele vastav koht leida.
On viimaste aastate paratamatus, et kristliku maailmavaatega riikides segunevad omavahel järjest enam sisejulgeoleku-, kaitse- ja välispoliitika. On kujunenud nii, et sisulist sõda globaalse terrorismiga peetakse seni traditsiooniliselt siseriiklikuks otstarbeks peetud institutsioonidega, mitte armeega.
Ei ole ka saladus, et peateema rahvusvahelistel foorumitel on enamasti võitlus terrorismiga või sellega seonduv. See on Euroopa jaoks täiesti uus olukord, kus iga riik tegeleb intensiivselt terrorismi ennetava tegevusega omal maal ja vaatab samal ajal ringi koostöö järele väljapoole.
Et aga oht on reaalne, pole kellelgi kahtlust. Pole vahet, kas mõnes riigis on oht suurem või väiksem. Valmisolek halvimaks hoiab halvima ära.
Maailmapoliitika kujuneb järjest enam riikide sisejulgeolekuasutuste koostöö võimekuse järgi. Sellest, milline on riigi osa globaalses terrorismivastases võrgustikus, sõltub tema autoriteet.
Sellises keskkonnas on Eesti julgeoleku huvides meie tugev rahvusvaheline koostöövõime. Väike riik ei saa ennast alahinnata ja peab püsima terrorismivastases “võidurelvastumises” tasemel. Vastasel korral muutume paljudele meile olulistele partneritele ebarahuldava võimekusega vähetähtsaks riigiks. See omakorda tähendab aga eemalejäämist olulisest rahvusvahelisest ressursist ja informatsioonist.
Alarahastamine sisejulgeoleku vallas pärsib seega meie üldpoliitilist konkurentsivõimet. Midagi pole parata, poliitikud peavad varem või hiljem tunnistama, et riigi sisejulgeoleku võimekus on oluline osa praeguses maailmapoliitikas.
Välis- ja sisejulgeoleku poliitika on praegu lähedasemad kui kunagi varem. On Riigikogu enamuse otsustada järgmise riigieelarve kujundamisel, kas kiratsemine sisejulgeolekuasutuste finantseerimisel jätkub või ei. Turvaline elukeskkond ja teadmine hästi toimivast kriisiabist saab tekkida ainult läbi eelarve.
Seni on kõik poliitikud kuidagi häbelikud siseministeeriumi eelarvest rääkides. Kaasa arvatud siseministrid ise. Seda tuleks aga avalikult ja ausalt teha. Kui vaja, siis koos. Sisejulgeoleku korraldus riigis on ilma suure avaliku kärata viimaste aastate jooksul muudetud kaasaegsemaks ja ökonoomsemaks. Lisaraha ei ole selleks küsitud. Kogu vaba ressurss on parema tulemuse nimel ära planeeritud.
Raha kokkuhoiu nimel muudetakse haldussüsteemi väiksele riigile kohasemaks. Mingil hetkel saavad aga sisemised ressursid otsa ja nüüd on see hetk käes. Päästeamet, politsei ja piirivalve peavad saama lisaraha. Kui 2007. aastal sisejulgeolekule kulutatavaid summasid oluliselt ei suurendata, saabub Eesti turvalisust tagavate ametkondade arengus seisak ehk tagasiminek.
Pole mõtet rääkida ministeeriumide vahelisest konkurentsist, vaid selgelt inimeste ja nende vara kaitsmisest. Tuleb rääkida meie peamisest põhiseaduslikust õigusest.
Kuigi kõigi Riigikogus esindatud erakondade liikmete seas on autoriteetseid inimesi, kes probleemi adekvaatselt tajuvad, jääb nende toetusest ikkagi väheseks. Seega oleks õige aeg alustada avalikku debatti sisejulgeoleku rahastamise üle tänases, tõsiseid väljakutseid täis olevas maailmas.