Euroopa Liitu on traditsiooniliselt nähtud majandusliku hiiglase, poliitilise keskmiku ja sõjalise kääbusena. Viimase 15 aasta jooksul on liikmesriigid teinud samas rohkeid katseid julgeoleku puudujääke tasandada. Iga uue lepinguga on julgeolekupoliitika osa kosunud ja ka praegu ratifitseerimistule alla jäänud põhiseaduslik leping nägi julgeoleku ja kaitsepoliitika osas ette olulisi reforme.
Eesti valitsus on Euroopa-kesksete julgeoleku kavade suhtes enamasti skeptiline olnud ja osutanud, et meie prioriteet on NATO ja sõprus USAga.
Milles on siis põhjus, miks Eestis seni Euroopa julgeolekut pole toetatud?
Vastus on paljuski meie julgeolekuohtude ja vajaduste defineerimises. Jättes kõrvale poliitilise retoorika, nähakse Eesti julgeoleku peamist ohustajat ikkagi Vene imperialismis, mitte islami fundamentalismis. Teiseks on kogu taasiseseisvusaja lähtutud doktriinist, et ainsaks kaitseks Venemaa vastu on USA otsekohene toetus, mida on võimalik ära teenida eelkõige meelepärase poliitilise käitumisega rahvusvahelisel areenil. Seega olukorras, kus Euroopa julgeolekukoostöö võiks ohustada suhteid USAga, on eelistatud selgelt näidata oma lojaalsust ameeriklastele.
Euroopa julgeoleku eiramiseks on olnud ridamisi teisigi põhjusi.
Esiteks fundamentaalselt erinev arusaamine väljendist „ühine kaitsepoliitika”, mida Euroopa suurriigid näevad eelkõige ennetava sekkumisena väljaspool ELi piire, Eesti aga eelistaks esmalt näha otseste kaitsegarantiidena.
Teiseks ELi suutmatuses kokku leppida julgeoleku ja kaitsepoliitiliste prioriteetide osas. Õigupoolest nii vanade kui suurte liikmesriikide tahtmatuses arvestada uute ELi piiril asuvate väikeriikide vajadustega. Esimesed näeksid julgeoleku ja kaitsepoliitika peamise ülesandena eeskätt endiste kolooniate ja “äpardunud” riikide distsiplineerimist, näiteks Kongos või Makedoonias.
Kolmandaks põhjuseks on varasem kogemus nn Euroopa julgeolekuga. Prantsusmaa initsiatiiv Euroopa julgeolekut ilma USAta ehitada pole esmakordne. 1950ndate alguses veendi teisi ESTÜ liikmesriike Euroopa Kaitseühenduse ja ühise kaitsepoliitika vajaduses ja USA sobimatuses Euroopa julgeolekut tagama. Kuigi kartus USA sanktsioonide ees oli suur, tulid teised riigid ikkagi plaaniga kaasa. Kui plaan aga lõppfaasis ratifitseerimishääletusel Prantsusmaa parlamendis läbi kukkus, saadi väärt õppetund Prantsusmaa suutlikkusest oma lubadustest kinni pidada.
Eesti jaoks kõige olulisem on siiski nii ELi kui liikmesriikide tahtmatus pakkuda meile kas või kõige üldisemaid julgeolekugarantiisid ja mobiilsete vahendite puuduses nende võimalikul täitmisel. Ehk teisisõnu, ELi liikmesriikidel ühelt poolt ei ole midagi vastu seada Venemaa tavarelvastusele regioonis ja teiseks puudub täielikult tahtmine selles osas midagi ette võtta. Eesti-poolset vastavat teematõstatust nimetatakse osaks külma sõja aegsest agressiivsest mõtlemisest ja soovitatakse kohanduda postmodernse Euroopa julgeolekulähenemisega stiilis „usalda oma naabreid”.
Välispoliitikahuviline lugeja võiks selle peale küsida: aga EL on ju alates 1990ndate keskpaigast arendanud ühise väeüksuse ideed, suuruses kuni 75 000 meest?
Paraku on pika arendustöö tulemusena jõutud küll staabiosa väljaarendamisele, aga toimivad kiirreageerimisjõud eksisteerivad senini vaid paberil või on enamik neist juba leidnud rakendust NATO missioonide raames.
Edasiminekut on takistanud suutmatus vastata kahele lihtsale küsimusele.
Millisesse konflikti oldaks valmis selle ühisväega sekkuma? Miks ei saa sinna minna NATO vägedega?
Lisaks puudub selle reageerimisväe kohaletoimetamiseks õhutransport ja strateegiliseks toetuseks satelliitluure. Samas on kõik need kirjeldatud probleemid NATO raames lahendatud.
Boonusena tähendab lojaalsus NATO raames odavamaid relvahankeid või lausa tasuta relvastusalast abi USAst.
Aga miks Eesti peaks toetama Euroopa julgeolekupoliitika arendamist ja selle osalemist?
Esmalt seetõttu, et oleme juba teinud valiku ELi liikmelisuse kasuks ja julgeolekupoliitika on selle lahutamatu osa, ehk ei saa olla osa ELi majandusest ja USA välispoliitikast. Arvestada tuleb ka geograafilist aspekti: Eesti ei asu mitte keset Atlandi ookeani nagu Island, vaid ikkagi ELi ja Venemaa vahel.
Teine argument on rahaline, NATO-liikmelisus tähendab meile miljardilisi kulutusi rahvusvahelistel missioonidel osalemiseks, EL jällegi pakub miljardilisi toetusi meie piirijulgeoleku arendamiseks.
Kolmas argument on praktiline, NATO on eelkõige reageeriv organisatsioon ja NATO vägede võimalik sekkumine Eestis tähendab siin juba ulatuslikke kaotusi. Samuti ei õnnestu kuidagi vältida dilemmat, et NATO vägede paigutamist Eesti territooriumile võib Venemaa käsitleda provokatsioonina, aga kui neid siia mitte paigutada, siis mil moel saavad need meile abiks olla. ELil on samas enam ennetavaid ja majanduslikke instrumente, millega agressiivseid naabreid veenda.
Neljandaks on Venemaa mõju NATOs oluliselt mõjukam kui ELis ja vastandumise korral ei ole Eestil loota selgele ja ühemõttelisele NATO abile. Vihjeid sellele annab näiteks NATO nõrk reaktsioon Venemaa hävituslennukite saagale Baltimaade kohal.
Lisaks tuleb arvestada, et kui NATO puhul oleneb julgeolekupoliitiline toetus või sellest ilmajäämine eelkõige USA võimalustest ja vajadustest, siis ELi puhul jaotub vastutus laiemale ringile riikidele, tuleb läbida vormiline ja läbipaistev menetlus ja Eesti osalemine on selgemalt määratletud.
Kokkuvõttes ilmneb seega, et Eesti huvides oleks eelkõige vastuolude vältimine ELi ja USA julgeolekunägemuste vahel, vastastikune abistamine ja rollijaotus. Ehk teisisõnu, ELi julgeolekumeetmetel, kuni need ei tekita vastandumist USAga, on Eesti jaoks selge väärtus ja vajadus.
Meie ülesandeks liikmesriigina ongi Euroopa julgeoleku ja kaitsepoliitika suunamine ühelt poolt meile olulisematele teemadele ja suhete silumisele NATOga. Paraku ei saa me lühiajaliselt iseseisvuse tagamisel läbi ilma NATO vihmavarjuta ja pikaajaliselt pakub jällegi EL meile sobivamaid meetmeid oma kaitsevõime arendamiseks.