Presidendivalimised kütavad kirgi

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andrus Villem
Andrus Villem Foto: arhiiv

Üks avalikkuses pidevalt käsitletav teema hakkab lõplikult ära tüütama. Ajalehed ja raadiote jutusaated käiavad väsimatult igat võimalikku presidendivalimistega seotud üksikasja. Ajakirjandusest võib aru saada, sest sobiv teema, mis vähegi huvi pakub, toob lisatarbijaid.

Kui kohtad tuttavaid ja need pärivad, kes saab presidendiks, siis hakkab harja punaseks ajama. Viimastel nädalatel vastan üsna tuimalt, et mul on ükskõik, kes Kadrioru kohale seatakse. Vabariigi esimese mehe ametit pidas suurepäraselt Lennart Meri, sellega saab praegu hakkama Arnold Rüütel.

Usun, et erakondade pakutud kõik kaksteist kandidaati toimetaksid Kadriorus nii, et avalikkus oleks rahul.

Eelmisel nädalal vestlesin ühe prominentse rahvaliitlasega ja jõudsime järeldusele, et Eestis on vähemalt paarsada võimalikku presidenti. Just selliseid, kelle parameetrid sobiksid selle ametikoha täitmiseks.

Üksikasjalikumalt presidendiameti ülesandeid vaagides saab nentida, et esindusülesannete täitmiseks on sobivaid inimesi meil tõesti piisavalt. Ordenite jagamine, suursaadikute vastuvõtmine ja muude põhiseaduslikult paika pandud ülesannete täitmiseks on peamine esinduslikkus.

Eesti põhiseadus on parlamentaarne. Presidendil ei ole reaalset võimu. Presidendi ülesandeid võib võrrelda Suurbritannia kuninganna omadega.
Lugupeetud inimene avab parlamendi istungeid, kinnitab seadusi ja täidab teisi temale põhiseadusega määratud kohustusi.

President on esindusisik paljudes riikides, aga sama mudelit saab jälgida isegi madalamatel haldustasanditel. Siinkohal võib tuua teisegi näite Inglismaalt. Sügavate parlamentaarsete traditsioonidega maal on näiteks linnapead igal aastal uuesti valitavad. Igal aastal koguneb linnavolikogu ja valib lugupeetud ja pikaajalise linnavoliniku linnapeaks.

Linnavolikogud on seal suured, üle kahesaja liikme, nii et sobivaid isikuid jätkub. Tihti jääb isegi valitava isiku parteiline kuuluvus tagaplaanile. Linnapea saab enda käsutusse residentsi, hoiab keskajast pärit linnapea regaale, korraldab vastuvõtte ja täidab muid tavapäraseid ülesandeid.

Selle tegevuse eest ta palka ei saa, sest linna juhib linnadirektor. Viimane on isik, kelle on palganud linnavolikogu ja kes vastutab linna arendamise eest  ja viib volikogu vastuvõetud otsused ellu. Parlametaalsuselt oleme sarnased nii brittide, sakslaste, paljude Kesk-Euroopa riikidega.

Riigi juhtimine käib läbi valitsuse, mille esikõneleja on peaminister. Riigipeale, presidendile jäävad esindusülesanded. Samas on arusaadav, mispärast presidendivalimised kirgi kütavad. Erakond, kelle kandidaat saab riigipeaks, saab juurde mitu prestiižipunkti.

Poliitikuile tundub, et see annab lisatuge kohalikel ja parlamendi valimistel. Sestap toimub näiliselt äge võitlus. Mitmed parteid on lubanud viia presidendivalimised otsevalimisteks, et rahvas saaks oma sõna otse välja ütelda.

Ometi pole seda juhtunud, sest otsevalimiste loosung  on vajalik ainult parlamendivalimiste eel, oma erakonna populaarsuse tõstmiseks.

Kui presidendi institutsioonil oleks Eesti tegelikkuse muutmiseks mingisugunegi mõju, siis toimunuks põhiseaduse muutmine, presidendi rahva poolt valimine, juba kümmekond aastat tagasi. Tähelepanelik lugeja teab, et sinnapoole pole sammugi liigutud, sest tegelikult pole seda vaja.

Nii liigub karavan edasi vana rada pidi. Toimub erakondlik mudamaadlus, millest ei võida keegi. Tõeline samm edasi meie poliitikamaastikul toimuks juhul, kui erakonnad saavutaksid Riigikogus kokkuleppe.

Koostöös saaksid nad näidata, et suudetakse teha parteiüleseid otsuseid ja valida riigile president, kes meid hästi esindaks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles