Internet inimõiguseks

Andreas Kaju
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: arhiiv

Interneti areng kujutab endast väljakutset praegu kehtivatele õigustele info kättesaamiseks ja levitamiseks. See on väljakutse sõnavabadusele, kahtlemata ka autoriõigusele, ligipääsule, keeltele ja privaatsusele. Minu seisukoht on, et tuleb otsida mingi universaalsem lahendus ja ühiskonnas need murekohad lahendada.

ÜRO inimõiguste deklaratsioon ütleb, et inimesel on õigus arvamuse- ja sõnavabadusele ning kõiki väljendusvahendeid kasutades levitada teavet ja mõtteid. Sellest lähtuvalt võib öelda, et see on inimese põhiõigus.

Nüüd on tõstatunud küsimus, kuidas sellele õigusele allutada olemasolevad tehnoloogilised lahendused, sest tehnoloogiline reaalsus sunnib meid muutma eneseharimise paradigmat. Koos tehnoloogia arenguga on kaasnenud tendents, et suurem osa infost on kolinud ümber internetti. See on igati loomulik, sest on endaga toonud kulude kokkuhoiu ja tõhususe.

Samas koorub siit üks põhimõtteline vastuolu meie põhiseaduses kehtestatuga: igaühel on õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat infot, piiranguid tohib seada vaid üksikutel juhtumitel. Samuti sätestab põhiseadus, et igaühel on õigus vabalt oma ideid levitada.

Peame mõtlema sellele, kuidas õigust suhelda, saada ja levitada infot, reaalselt põhiliste inimõiguste raames vaadelda ja fikseerida ning meile kõigile väga tähtsa küsimusena – kuidas praktikas nendest õigustest osasaamine tagada?

Mulle tundub, et praegu ei ole kõikidele kodanikele, noortele ja vanadele, enam need põhiõigused täielikult tagatud.

Või teisiti, on põhiseaduse ja madalama taseme aktidega mingil moel fikseeritud, aga seda ei suudeta täielikus ulatuses inimestele garanteerida. Meenutan – kolmandikul õpilastest ei ole kodus ligipääsu internetile. Suures osas on see seotud majandusliku olukorraga – vaesematest perekondadest lastel ei ole võimalust kasutada arvutit ja internetti.

Arvuti ei ole enam pelgalt mängimiseks, internet on tavaline suhtlemiskanal. Olukorras, kus valdav osa infot on kolinud internetti, on sellele ligipääsu puudumine seadnud kahtluse alla inimeste põhiõiguse – ligipääsu infole. Kui seadusega on inimesele garantii antud, kuid tegelikkuses ei suuda me seda tagada, siis garantii väärtus devalveerub.

Tiigrihüppe programmi raames on tehtud uuring, mille tulemused näitavad, et haridusliku kihistumise üks põhjuseid on tehnoloogia ja info puudus. Teisisõnu – õpilase ligipääsust internetile sõltub ka tema haridus ja edasine elukäik.

See on veenev argument, mis tõestab, et juurdepääs infole on üks olulisem faktor inimese hakkamasaamise määratlemisel.

Kas tõesti on nii, et lapsel, kel on noores eas kodus ligipääs internetile, on stardipositsioon märkimisväärselt parem kui lastel, kel seda võimalust pole? Ja nii jõuamegi tagasi sinna, kust alustasin. Asjaolu, et suurem osa infost on liikunud internetti, on muutnud ühiskondlikuks väljakutseks tagada kõikidele Eesti inimestele internetiühendus.

Sellest tulenevalt leian, et internet peaks meil olema igaühele tagatud põhiõigus.

On selge, et turuolukorda riiklikult sekkuda ei ole põhimõtteliselt õige. Küll aga on tänapäeva võimaluste juures võimalik internetiühendust baastasemel kõikidele pakkuda.

Interneti kui põhiõiguse tagamine jääb praktikas mõttetuks, kui kolmandikul inimestest puudub endiselt võimalus oma perekonda arvuti muretseda. Ilmselt ei saa riik tagada kõigile arvutit, kuid arvestades riigi võimalusi, saaks kindlasti olla abiks suurte hangete ja paindlike rendimudelitega.

Asimov kirjeldas oma “Asumis” inimeste suhtlemist aastal 2000 kui telegrammide vahetamist postkontorite kaudu. See näitab, kui palju oleme väga lühikese ajaga tegelikult edasi liikunud. Oleme ausad – tõenäoliselt on see alles esimene suurem samm.

Eesti on õnnelik väikeriik. Meil on võimalik teha seda, mida teised riigid 10–15 aasta perspektiivis kindlasti teevad. Internet peaks saama inimõiguseks.

Konkurentsieelis, mis 15 aasta pärast on maailmas ilmselt üldine norm, peaks olema midagi sellist, mille vajalikkuses on vähe põhjust kahelda. Tegelikult on kogu Makedoonia juba wifi-ühendusega kaetud. Kui meil pole enam võimalik olla esimene, siis parem teine kui viimane.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles