Väga oodatud lapsed

Foto: arhiiv

Sündimus Eestis on tõusuteel. Vanemahüvitise toimimise esimesel aastal (2004) ületas sündide arv Eestis esmakordselt pärast pikka mõõna jälle 14 000 piiri ja kasv jätkub.

Siiski on meie loomulik iive veel negatiivne, nagu suuremal või vähemal määral pea kõigis Euroopa riikides, kus seda püütakse kompenseerida sisserändega (muretsedes samal ajal kultuuriliste kokkupõrgete pärast).

Möödunud sajandil süvenes koos elustandardi tõusu ja naiste karjäärivõimaluste suurenemisega tendents piirduda väheste lastega või olla hoopis ilma. Tunnustusväärselt on praeguste Eesti inimeste hoiakud ses suhtes tüki positiivsemad ja elulised väärtused paremas tasakaalus.

Rahvusvahelised uuringud näitavad, et keskmiselt sooviks Eesti naine endale 2,16 ja mees 2,09 last, mis on üks kõrgemaid näitajaid Euroopas. Sealjuures ligi 90% meie viljakas eas naistest soovivad olla samal ajal head pereemad ja head töötajad, st karjääri ja lapsi ei vastandata.

Näiteks Saksamaal soovivad naised endale keskmiselt 1,75 last, kusjuures nende osakaal, kes lapsi üldse ei taha, on teaduskraadiga naiste hulgas 30%. Et jutt pole ainult teoreetilistest hoiakutest, näitab see, et pea igal kolmandal 34–40aastastest saksa naistest pole ühtki last ja seda valdavalt vabal valikul, mitte meditsiinilise viljatuse tõttu.

Saksamaa pereasjade minister Ursula von der Leyen on öelnud: “Küsimus ei ole selles, kas naised tahavad töötada, vaid kas nad tahavad sünnitada.”

Nii et meie siin oleme oma rahva jätkuvuse suhtes hoopis paremate väljavaadetega, vähemalt mis puudutab inimeste soove. Seda arvestades töötame välja vastavaid samme, et vähendada takistusi ja kõhklusi heade soovide teostamise teelt.

Inimesi on igasuguseid. Teame, et paraku sünnib ka soovimatuid lapsi või siis püütakse neist juba aegsasti lahti saada (Eestis tehakse veel praegugi umbes kaheksa aborti iga kümne sünnituse kohta, kuigi olukord ses suhtes on mõne viimase aastaga märgatavalt paranenud).

Samas on igas ühiskonnas 10–15% paare, kes meditsiinilistel asjaoludel lapsi ei saa. Eestis teeb see umbes 15–20 000 paari. Nende julgustuseks näitab kogemus, et reeglina on viljatus ravitav. Maailma esimene kehavälise viljastamise teel sündinu on praegu juba 27aastane, Eesti esimene katseklaasilaps sündis 1995. aastal.

Praegu on Eestis võimalik kvaliteetset viljatusravi saada neljas kliinikus ja sel teel sündinud laste suhtarv on 1,4% sündide koguarvust. Euroopa riikide keskmine on 2–4%, Taanis näiteks 6% sündide koguarvust.

Tegelik nõudlus ja ka kliinikute võimekus on Eestiski oluliselt suurem. Oma piirid on asetanud raviprotseduuride ja neid toetavate ravimite küllaltki kõrge hind – 13 000 – 20 000 krooni haigekassast juba osaliselt kompenseeritava protseduuri kohta. Eesmärgini jõutakse aga mitte ühe, vaid kahe-kolme protseduuri tulemusel.

Seetõttu otsustasime riigi toetuse võimalusi edasi arendada. Praegu on ette valmistatud ja Riigikogu menetlusse antud eelnõu viljatusravil kasutatavate ravimite kulude täiendavaks hüvitamiseks ravisaajale.

Minu ettepanekul on selleks käesoleva aasta riigieelarves ootamas kümme miljonit krooni, mis praeguste arvutuste kohaselt võimaldaks ligikaudu kümne tuhande protseduuri olulist odavdamist ravisaajale.

Inimese enda kanda jääks lõppkokkuvõttes keskmiselt 7000 krooni protseduuri ja ravimite eest, mis viljatusravi kättesaadavust märgatavalt suurendab.

Protseduuride ja peatselt ka ravimite kulusid kompenseeritakse kuni 40aastastele naistele (varem oli vanusepiiriks 35, kuid möödunud aastal tõstsime seda). Siiski ei tähenda see kindlasti, et katseid lapsi saada tulekski nii pikalt edasi lükata.

Meditsiin on võimas, kuid siiski mitte kõikvõimas: statistika näitab, et kui kuni 30aastaste naiste rasestumise tõenäosus on 40%, siis 31–35aastastel on see langenud 25%-ni. Ei maksa unustada ka seda, et kui esimene laps saada piisavalt vara enne kriitilist vanusepiiri, on rohkem võimalusi, et see laps ei jää ainsaks.

Oleme otsustanud teemaga jätkata, kuna viljatusest ülesaamise või ka pärilikult edasikanduvate haiguste vältimise praktikas on tekkinud uusi võimalusi. Praeguseks tehtud riigipoolsed sammud ei jää viimasteks.

Pole midagi rõõmustavamat, kui teha midagi selle heaks, et inimesed saaksid teostada oma suurimaid igatsusi. Ka võib just nende laste kohta öelda, et nad on tõesti väga soovitud ja oodatud. Mis peaks tähendama sedagi, et neil puhkudel pole karta vanemate hoolimatust ja laste ula peale jäämist.