KeRa bloki ettevalmistused presidendivalimiste valijameeste vooruks on meie uudisveergudele viimastel nädalatel üha enam ja enam toonud uudiseid ja teateid sellest, kuidas inimesed erinevates Eestimaa nurkades avastavad äkki, et nad on maailmavaatelt vasaktsentristid või agraarlased.
Üritades veidi igapäevapoliitikast irduda ja proovides toimuvat kõrvalt vaadata, tundub toimuv tõepoolest üha tragikoomilisem.
Traagiline on tõsiasi, et pealesunnitud parteistumine või parteivahetus põhjustab kümnete vallajuhtide ja riigiametnike jaoks ju tegelikkuses häbi, vääritustunnet ja konflikti oma minaga. Nendele, kes suudavad survele vastu seista, tähendab see aga suure tõenäosusega töökohakaotust.
Koomiline on toimuva juures agarate sunniviisil parteistajate enda entusiasm “oma asja” ajamisel, kes ei mõista, et sellise meetodiga tegutseda on samaväärne, kui tassida vett sõelal. On ju selge, et inimestel on siiski südametunnistus olemas, mis ei vaiki igavesti ega vannu ka hinges lõpuni ahvatlevaimategi kingitustega külalistele truudust.
Olles pikemat aega erakonna peasekretär olnud, ei taha ma jätta endast kuidagi võltspaatoslikku muljet, justkui Eesti poliitikas poleks varem erakondadesse meelitamist toimunud ja teised parteid poleks tugevate tegijate oma ridadesse meelitamisega tegelenud. Loomulikult on poliitikas oma konkurentsikeskkond ja edutegurid, kuid küsimus on meetodites ja kultuurilises nivoos, millega asja ajada.
Nähtamatu joon, mis aga üheselt eristab kultuurseid vahendeid inimeste kutsumisel ebakultuursetest, jookseb sealt, kus ühed arvavad, et minu, sinu ja teiste maksumaksjate raha on nagu suur abstraktne suitsuvorst, millega võib vallajuhte oma ridadesse meelitada nii, nagu omal ajal kuuldavasti täitevkomiteest autoostuluba või luba suvilat lubatust suuremaks ehitada välja meelitati.
Jõuame tõdemuseni, et sundpolitiseerimise probleem on paratamatu osa terviklikust poliitilisest kultuuritusest.
See on samavõrdne teise Eestis lokkava kultuurituse – liikluskultuuritusega. Kui ikka mastaapne hulk kahtlasi tegelasi ületab kiirust ja sõidab punase tulega foori alt läbi, siis on see sügavalt juurdunud rullnoklus. Samasugune rullnoklus ja jõmmimentaliteet vaatab meile vastu poliitikas.
Paraku on aga päris selge seegi, et nii nagu liiklusjõmluse peatamiseks ei ole sanktsioonidest palju kasu, ei aita sanktsioonid kaasa ka poliitikas. Nii seisab Res Publica valitsuse poolt sisseviidud sundpolitiseerimise kriminaliseerimise säte seaduses pigem ajaloolise tõsiasja kui praktilist väärtust omava nähtusena.
Nii nagu Peeter Oja tõi liikluskultuurituse teema varakevadel ðokiteraapiat kasutades avalikkuse fookusesse, nii ei näe ma ka poliitilise kultuuri parandamisel väga palju muid relvi peale julgete kodanike julguse rääkida asjadest õigete nimedega. Selleks andis eeskuju teenekas riigiametnik Ülle Aaskivi, kes parlamendi ees esinedes ütles südamelt midagi, mille osas temaga ühtis enamik eesti rahvast.
Mööngem, et see nõuab tõelist kodanikujulgust ja ei ole lihtne, sest praegune võimunomenklatuur annab signaale inimeste ahistamisest nende veendumuste pärast juba pea igapäevaselt, kui mõtleme piinlikule saagale haridus- ja teadusministeeriumi kantsleri ja keskerakondlasest ministri vahel ning Kodakondsus- ja Migratsiooniameti ametnikule, kes julges avaldada Sirbis küllalt neutraalselt ja sealjuures intellektuaalselt arvamust presidendivalimiste kohta.
Kõike ülaltoodut arvesse võttes tahaks julgustada omavalitsusjuhte üle Eesti, kellest nüüd paljud pärast lõppenud KeRa poolt korraldatud parlamendi mõnitusvooru satuvad kahtlemata poliitilise surve alla säilitama kainet meelt ja selget mõistust. Liikluses pidev kiiruseületamine ja punase tule alt läbipõrutamine ei lõpe ju ka reeglina hästi.