Poliitikast tiinel ajal tahaks jagada muljeid hoopis muudel teemadel ja aastaalgusele vastavalt sobivama looga.
Vaade: Lihtne lugu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ajal jõuludest kolmekuningapäevani vaatavad paljud endasse ja pühenduvad lähedastele. Emotsionaalsel inimesel õnnestub see paremini, kinnisel tuleb raskemalt. Järgnev juhtuski mõned päevad pärast uut aastat.
Hommikul, suhteliselt vara, helises mu mobiil ja reibas hääl küsis, kas ma tegelen Patarei merekindlusvanglaga. Minu kinnituse peale küsis mees, kas nad pojaga saaksid tulla Patareid vaatama. «Loomulikult saab,» vastasin, «aga millal te kohale jõuate?»
Hääl telefonis hakkas õhinal seletama, et varsti läheb buss Otepäält Tartusse ja sealt peaks üsna peagi edasi Tallinna bussi peale saama. Kuskil pärast lõunat, kinnitas mees, jõuaksid nad pojaga pealinna.
Sättisin nii, et olla peale kella kaht Kalamajas. Pool kolm hakkasin muretsema, kas merekindluse külastajad ikka tulevad.
Valisin kõne sissehelistaja numbril tagasi ja tuttav hääl teatas, et nad on bussijaamas, aga täpselt ei tea, kuidas kohale sõita. Seletasin trammi ja sellele järgneva lühikese jalgsimatka ära ja jäin ootama.
Mõnekümne minuti pärast oligi nahkportfelliga habemik mees, kaasas algkoolipoisist poeg, Patarei väravas. Sisenesime. Ekskursiooni pole mõtet kirjeldada, aga võib märkida, et see oli meeleolukas, kuna mõlemad külastajad olid tõelised huvilised.
Lahkudes, vangla väravas, tundsid nad huvi näituste ja kontsertide vastu, mis järgmisel suvel Patareis toimuma hakkavad, ja lubasid kindlasti veel tulla.
Mees täpsustas teed, kuidas jõuda lähimasse söögikohta. Oli varane õhtupoolik ja väikepoisi kogu olek väljendas sellise koha kiire leidmise vajadust. Ja nii nad läinud olidki.
Ega see külaskäik niisama unune. Mina olin ja olen siiani vaimustuses. Isa võttis koolivaheajal poja ja sõitis Eesti teise otsa, et vaadata midagi eriskummalist. Ma mõtlesin pikale ja väsitavale teekonnale Otepääle tagasi ja tundsin, et nende kahe mehe koosoldud aeg kaalub selle üles.
Veel tundsin, et kõik pole siin Eestimaal kadunud. Kui inimesed leiavad aega oma laste ja teiste lähedaste jaoks, siis saavad nad õnnelikuks.