Nõuanne: Suusatehnika viimistlemine. Taas lumel: suusatamisoskused ausse!

Tänavune talv on suusatamisvõimalusi kärpinud. Nüüd on Eestimaa taas tervenisti lund täis ja saab ometi suuskadele. Lumi sadas pehmele maale ja rajameistrid teevad kõik, et lumi külma ilmaga rajapõhjaks kinni tallata.

Mitmelt poolt tuleb sõnumeid, et rajad on rahvast triiki täis ja õiget suusasõitu ei saa seal teha. Aga siiski, ehk leiab iga soovija oma suusasõidu võimaluse.

Esmalt ei peaks üle pingutama ja püüdma järk-järgult oma suusasõitu leida. Eriti tuleks seda arvestada tempot tõstes ja raskemaid rajalõike võttes. Pole ju tähtis, kes kellest mööda kihutas ning mitu kilomeetrit konkurent rohkem sõidab.

Paljud kasutavad harrastussporti tööpinge maandamiseks. Neile tahaks vaid öelda, et tööpinge ja närvilisus ei tohiks rajale kanduda, liikuda tuleks oskuste ja tunde järgi.

Tõsi, paljudele on jaanuari lõppu langenud esimese lume periood harjumatu ja püütakse treenida samamoodi nagu varasematel aastatel. Umbes nii, et jaanuaris olen ikka nii palju suusatanud ja kas või vähem kui kuu aja kaugusele jäävat Tartu maratoni silmas pidades tuleks juba intensiivsemalt treenida. Tänavu on aga eriolukord.

Kui treenitus on korralik ja olete korrapäraselt harjutanud, tuleks rohkem tähelepanu pöörata n-ö suusatunnetuse tagasisaamisele ja suusaoskustele. Oskuste parandamine ei tähenda suusarajal rabelemist või tõuge-tõuke otsa ladumist. Vaid pigem tunnetuse otsimist, kus samm-sammult tasakaal paraneb, liigutustesse tuleb rütm ja seeläbi ka lõtvus.

Harjutades tuleks mõelda, mida sa teed. Lihvima peaks ka esmapilgul justkui vähetähtsaid oskusi nagu laskumisoskus või kurvisõit, mis kogu liikumist arvestades on üsna määravad.

Kindlust laskumistel

Võiksite esimestel lumetreeningutel keskenduda tasakaalu leidmisele nii laskumistel, kurvisõidul kui ka eri sõiduviisides. Suusataja peaks edasi liikudes püsima kogu aeg tasakaalus ehk tunnetama seda läbi libisevate suuskade.

Laskumistel tähendab see kindlat asendit, kus üks jalg on teisest poole pöia jagu ees ja seistakse täistallal. Keha raskus vajub laskumistel tavaliselt taha kandadele, käed viiakse tasakaalustamiseks ette-kõrvale. Pikem laskumine peaks toimuma n-ö suletud ehk aerodünaamilises asendis, et õhutakistus oleks võimalikult väiksem. Vajadusel võib hetkeliseks puhkamiseks küünarnukid reitele toetada ja nii laskumisest mõnu tunda. See aitab ka energiat kokku hoida.

Laskumisel on oluline kehaasend – kas siis madalam või püstisem. Suusataja peab suutma laskumistel liikuda üles-alla, tasakaalustamaks tegureid, mis püüavad teda tasakaalust välja viia. Lausa iga laskumist turvab põhimõte – mida ohtlikum laskumine, seda kõrgemas asendis tuleb seda läbida.

Kui suusajälg on sügav ja minek ohutu, püüdke võtta nii madal asend kui võimalik ja teie liug saab tunduvalt pikem. Tekib küll võimalus, et pikas laskujaterivis libisevad tagapool tulijad paremini. Tippsuusatajad, nagu olete sageli näinud, lükkavad sel juhul eessõitjat suusakepist, aga päästab ka see, kui end madalast asendist pisut sirutada ja käed laiali ajada – kohe kärbib suurenenud õhutakistus kiirust.

Ja viimane laskumisreegel – kui tekib tasakaalu kaotamise tunne, viige käed kõrvale ja püüdke niimoodi küljele kaldumist vältida.

Antud nõuannete järgimine ei nõua kõrgeid mägesid. Te saate laskumistehnikat õppida ka tasasel maal ja isegi ilma suuskadeta asendeid sisse võttes, aga nõlvalt alla tuiskamine annab muidugi hoopis teise tunde.

Tasakaalumäng kurvisõidul

Laskumisel tuleks kasutada ka oskuslikku kurvitehnikat. Kui suusajäljed looklevad laskumistel sujuvalt ühele või teisele poole, tuleb end vaid jäljes hoida ja üritada end kurvis sissepoole kallutada. Rajalõikudes, kus pole jälgi ja rada pöörab, tekib vajadus kiiresti liikumissunda muuta ehk kurvitehnikat kasutada. See on keerukam, nõuab tasakaalu ja keha raskuse ülekannet suusalt suusale.

Soovituslik tegutsemine oleks järgmine. Enne kurvi tuleks võtta püstisem laskumisasend, käed liiguvad tasakaalustamiseks pisut kõrvale ning siis tuleb otsustavam osa – jalgade töö.

Et ühele või teisele poole pöörata, peaks pöördepoolse ehk pöördesisese suusa raskusest vabastama ja kandma raskuse teisele ehk pöördevälisele suusale. Seejärel tuleks pöördepoolne suusk kiiresti viia vajalikku suunda, raskus sellele üle kanda ja kohe teine suusk selle kõrvale tuua. Sellist pööret nimetataksegi astepöördeks: laskumiskiirus on piisavalt hea ja uue liikumissuuna saab võtta suusalt suusale «astumisega». Kurvis, eriti suurel kiirusel, ei saa väga järsku pöörata, tavaliselt pööratakse mitme järjestikuse väikese pöördega.

Kui aga kiirus on aeglasem või kahaneb ning seda tahetakse hoida või suurendada, muutub astepööre uisusammpöördeks. Sellisel pöördel tegutsetakse nagu astepöördel, ainult pöördevälisel suusal olles liigutakse põlvest pisut allapoole ja siis kohe üles liikudes tõugatakse ning keharaskus kantakse pöördesse viidud suusale.

Uisusammpööretel võib kiiruse tõstmiseks lisada paaristõukeid keppidega. Näiteks esmalt paaristõuge, siis paar uisusammu ja jälle paaristõuge. Samuti võib teha paaristõuke iga suusatõuke ajal.

Ehk tundus mõni seletus lugedes keerukas, aga kui suuskadel kõike järele proovite, saab laskumistehnika paremaks ja kukub kurvisõitki oskuslikumalt välja.

Artikkel ilmub koostöös Eesti Olümpiakomitee ja Spordilehega.