Tänasel rabelemise ja kõik kohe kättesaamise ajal tahaks vaadata üha rohkem enda sisse.
Sinilindu püüdes
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Erakondade vahel käib äge rebimine. Valijale lubatakse maad ja ilmad kokku, et rohkem parlamendikohti saada. Ent reeglina valija seejärel unustatakse. Siis on juba tähtsad riigi asjad ja inimene oma muredega jääb tagaplaanile. Isegi kui kõik lubadused täituksid, ei rahuldaks see ometi enamikku, sest inimesel on loomupärane saavutamatu püüdmise soov.
Tihti saabub arusaamine, mis oleks võinud olla teistmoodi ja mida poleks pidanud taga ajama, alles vanaduspuhkusel olles, kui on aega järele mõelda ja otsustada elu püsiväärtuste üle. Kogesin ühte sellist endasse vaatavat inimest. Need inimesed armastavad suhelda – isegi siis, kui nad jutupartnerit ei tunne. Sel varasel õhtutunnil juhtus ühes erilaadses kohas kõrvalistujaks vanem daam. Ta oli riietatud väga korralikult, istus, kohvitass ees. Kuid tema eluvagudest küntud näos särasid elavad silmad, mis peegeldasid erksat huvi ümbritseva vastu.
Veidi aja pärast selgus, et ta tuleb oma järveäärsest majast linna, et saaks kellegagi suhelda. Miks tal oli vajadus juttu vesta, selgus üsna pea. Daam ei olnud enam esimeses nooruses, mistõttu ei teinud ta oma vanusest saladust. Oma kaheksakümne nelja eluaasta juures oli ta juba kümme aastat üksinda. Temast kümme aastat noorem abikaasa oli lahkunud kümnend tagasi manala teele. Peigmehi oli hiljemgi käinud, aga nagu ta ise tundis, noolisid need enam tema maja.
Tütar elab tal oma elu, aga veidi murtuna. Kunagi otsustas ta abordi kasuks ja pärast seda osutus laste saamine võimatuks. Väliselt oli vana daam optimistlik ja elujaatav, kuni ilmnes üks asi, mida ta kahetses. Et ta polnud soovinud rohkem lapsi.
Arutledes laste muretsemise üle, jõudis ta järeldusele, et olnuks neid rohkem, siis söödaks ta praegu ehk lastelastega oma järvemaja juures luiki ning elu kulgeks hoopis teistmoodi.
Meie seltskond pidi lahkuma ja särasilmne vanaproua jäi istuma, väljendades kogu olemusega tänulikkust.
ärast seda kohtumist tabasin end mõttelt, et ma pole siiani väärtustanud oma peres kolme lapse omamist. Veelgi järele mõeldes meenus samuti, kuidas mu isa ja ema on lastelaste kordaminekutele ja ebaõnnestumistele kaasa elanud. Inimelu koosneb suurtest lootustest, mis taandub tihti pisiasjadele. Mulle tundub, et lastes need elupoolused ühinevad ja teevad eelnevatele põlvedele elu elamisväärseks.