Elame reklaamiklippide ja loosungite ajal. Tõsisel mõttel, süvaanalüüsil on ikka raskem tähelepanu leida. Ka poliitika, valimisvõitlus muutub aina enam loosungite, piltide, klippide konkurentsiks, mida vormivad reklaamiagentuurid oma reeglite järgi.
Minu valik on sotsiaaldemokraatia
Tulemusena tunneb inimene, valija, end piiratuna värviliste piltide, hüüdlausete ja lubaduste virvarrist, milles eristuste tegemine, oma ja õigena tunduva leidmine tundub võimatuna.
Nii kasvab vähehaaval nende hulk, kes löövad sellele virvarrile ja tervele poliitikale käega ning ei lähegi valima. Kes valivad, lasevad end sageli meelitada kaunitel lubadustel, mõjuvatel lausetel, meeldivatel mehistel või naiselikel nägudel.
Valimistest on saamas või on juba saanud erakondade ja maailmavaadete võistluse asemel reklaamitegijate ja -tellijate ning nende raskete rahakottide võistlus. Tegelik Eesti oma probleemidega jääb varju, asendub reklaamide-loosungite virtuaalse Eestiga.
Kuid ometi ei kao tegelik Eesti kuskile. Eesti, mida peetakse üheks endise Idabloki kõige edukama majandusega maaks, millest on saanud Euroopa Liidu ja NATO liige, kus on praegu ehitusbuum ja kus võib tänavatel näha aina enam luksusautosid. Tallinn, Tartu ja Pärnu uuenevad ja euroopastuvad, palgad tõusevad, eestlased käivad puhkamas Bali saarel ja Brasiilias ...
Seda edukat Eestit vaadates võiks nagu tõesti öelda, et sellist Eestit me tahtsime. Kuid ei tohi unustada, et seltskonnakroonikate Eesti särava pinna all on ka teine Eesti. On probleemid, mured, isegi viletsus ja hädad.
On Eesti, mis on Euroopas ühel esikohal HIVi kandjate, alkoholi tarbimise, kuritegevuse ja õnnetuste, jooksevkonto defitsiidi, erasektori laenukoormuse, koolidest väljalangevuse, vangide suhtarvu ja sotsiaalse kihistumise poolest.
Neisse probleemidesse süvenemine tekitab tõsiseid küsimusi. Kas Eesti majandusbuum jätkub ka tulevikus? Kas meie probleemid lahenevad iseendast senise majandus- ja sotsiaalpoliitika jätkudes või peaks kurssi muutma?
Tõsisemaid arutlusi sellest valimispropagandas ja ka -debattides kohtab haruharva. Kompetentsed majandusinimesed leiavad, et Eesti majandus on kriisi lävel.
Sotsioloogid hoiatavad vähese iibe ja oskustööliste lahkumise eest. Meedikud hoiatavad alkoholitarbimise kiire kasvu saatuslike tagajärgede eest. Haridustöötajad ja teadlased hoiatavad haridustaseme languse eest, selle eest, et senise hõlptulule («Rohkem raha taskusse!») orienteeritud poliitika jätkudes kaotab Eesti võimalused saada innovatiivseks, teadmispõhise majandusega riigiks.
Siinset arengut jälgivad välismaalased imestavad, kuidas küll on meie poliitikute ja meedia tähelepanu keskmes üks vana monument Tallinnas. Samuti on nad mures selle pärast, et Eesti rahvuslus tähendab ennekõike Vene-vastasust.
Sõjandust tundvad inimesed imestavad, miks paisutatakse Eestis sedasama Vene-vastast retoorikat, kuid ei muretseta korralikku relvastust, jättes meie kaitseväe enam-vähem 1944. aasta tasemele.
Need on probleemid, millele tuleks mõelda ja otsida lahendusi enne valimisi. See tähendab, et reklaamiklippide ja loosungite alt tuleb näha erakonna tõelist nägu ja teha valik.
Tingimata teha valik, minna valima, sest ainult nii saame oma riigi (eriti siis, kui kahtleme, kas see on OMA riik) tulevikku. Tuleb leida võtmeprobleemid, mille lahendamine aitaks lahendada ka teisi.
Minu jaoks on võtmeprobleem meil valitsev naiivne, loosunglik individualismiideoloogia ja sellest tulenev ühiskonna kihistumine ja lõhenemine.
Solidaarsuse puudus, mis segab kõigi teiste probleemide nägemist ja lahendamist. Ning sellepärast (mõnegi kolleegi ja sõbra hämmastuseks) ei löö ma poliitikale käega, vaid jään kindlaks oma valikule. See valik on sotsiaaldemokraatia.