Hiljuti kurtis üks põllumehi nõustav agronoom, et näe, ühel talupidajal on muld nii hapu, et külvatud oder läheb tagurpidi mulda tagasi, mingit saaki ta ei saa, aga muldade lupjamisest ei taha ka midagi kuulda. Huvitav, miks? On see ikka tark mõtlemine?
Vabariigi põllumuldadest on ligi kolmandik happelised. Oder, mis on meie tingimustes peamine teraviljakultuur, on mulla happesuse suhtes väga tundlik ja nii võib odrakasvatus hakata vähikäiku tegema üsna paljudes kohtades.
Mitte juhuslikult ei kasvatatud enne sõda otra Kagu-Eestis suhteliselt vähe, seal eelistati odrale kaera kui mulla reaktsiooni suhtes vähem nõudlikku kultuuri. Lubjalembesed on ka liblikõielised.
Seepärast tuleb muldade lupjamist ikka ja jälle au sees hoida. Eestis on muldade lupjamist korraldatud valdavalt riigi finantseerimise toel. Viimase aja muutused põllumajanduses on halvanud happeliste muldade lupjamise, mistõttu muutub kaltsiumibilanss aasta-aastalt üha negatiivsemaks.
Olukorra parandamiseks on aeg hakata otsustavalt tegelema muldade lupjamisega ja selle korraldamise korrastamisega. Esmalt on maaharijal vaja selgeks teha muldade tegelik lubjatarve, mis on paljudel juhtudel oluliselt suurem kui ainult 5 t/ha ja mis sageli ei täitnud lupjamise eesmärki – mulla happesus jäi kõrvaldamata.
Massilise muldade lupjamise perioodil, s.o eelmise sajandi 60.–70. aastatel töötati välja lubjatarbe määramise teaduslikud alused, mille alusel ka lupjamine toimus. Selleks olid/on vajalikud põllu lubjatarbe määramiseks mulla liik, huumusesisaldus, pH, K, Ca ja Mg sisaldus.
Need näitajad mõjutavad lubjatarvet ja on vajalikud, kuna mullad on väga erinevad. Seetõttu jääb väheseks ühest näitajast, et anda objektiivset hinnangut lupjamisvajaduse kohta.
Seega on lupjamist taotlejal edaspidi vaja eelnevalt tellida mullaproovide võtmine ja lasta sealt määrata pH, K, Ca, Mg ja massiivi (põllu) kohta üks kuni kolm huumusesisaldust. Mõistlik oleks see teha koos väetistarbega ja määrata veel ka P ja mõned mikroelemendid (enamik elemente määratakse ju samast lahusest!). Nende tulemuste põhjal väljastab PMK lubjatarbekaardi (ja ka väetistarbekaardi) CaCO3 kogustega.
Happesuse kõrvaldamiseks vajaminevad suuremad lubjakogused kui 5 t/ha tuleb mulda viia jaotatult ühe kuni kolme aasta jooksul. Andmeid tuleb uuendada vähemalt viie aasta järel. Lubjatarbekaardi põhjal esitatakse taotlus maaparandusbüroosse ja saadakse sealt lubjatarbe tõend lupjamistegevuse alustamiseks. Täpsustused saadakse töö käigus.
Miks siiski on lupjamine vajalik? Muldade lupjamine on küll kallis, aga happelised mullad võivad taskud veelgi tühjemaks jätta. Mulla happesus kahandab saagikust ühe kolmandiku võrra või veelgi rohkem. Lisaks sellele väheneb väetiste tõhusus, sest taimetoitained, eriti fosfor, lämmastik ja kaalium, on taimedele paremini kättesaadavad alates pH6st.
Happelised mullad on kaltsiumivaesed, mistõttu võib neid pidada haigeteks muldadeks, seal kasvavad taimed on nõrgad ja haiged ning nende toiteväärtus madal. Kaltsium ei ole taimedele toitaine, kuid see on tähtis soodsa toitekeskkonna loomisel. Ainult lupjamisega on võimalik mulla kaltsiumiseisundit parandada.
Andes hinnangut lupjamist vajavatele muldade hetkeseisule, siis vähemalt lähiajal jääb toetuste maht võrdlemisi kaugele tegelikust vajadusest. Et põllud ka edaspidi vilja kannaks, siis ei jääda lootma ainult riigi toele, vaid tark maaperemees leiab ka ise võimalusi muldade happesuse vähendamiseks.
Võimalik, et muldade lupjamine vajab senisest suuremal aktiveerumisel mõningast keskset koordineerimist, kuid see saab areneda vastavalt praktilisest vajadusest.
Lõpetuseks tahan kummutada maaharijate seas laialt levima hakanud üht kuuldust, mille kohaselt olevat kaltsiumivaesed ja happelised mullad äratuntavad seal kasvavate paiselehtede järgi. Ei, paiselehe meeliskasvukoht on hoopis savikas, lupjamist mitte vajav muld.
Happelisele mullale on iseloomulik taim väike hapuoblikas, mille massilise õitsemise ajal on põld punakas.