/nginx/o/2017/01/15/6253351t1hd6b9.jpg)
Teisipäeval läbis Riigikogus esimese lugemise valitsuserakondade eelnõu, mis jõustumise korral parandab kõvasti tuhandete Eesti perede elu. Tagasihoidliku pealkirjaga «Koolieelse lasteasutuse seaduse muutmise seadus» paneb aluse riikliku programmi «Igale lapsele lasteaiakoht» käivitamisele juba järgmisest eelarveaastast.
Tahan lugejatega jagada oma suurt heameelt, et otsus sellise programmi loomiseks jõudis kiiresti koalitsioonileppesse ja vajalik eelnõu tuli menetlusse hea tempoga.
Oleme jätkuvalt mures napi iibe pärast, mis viimaste aastate märkimisväärsele sündimuse tõusule vaatamata on siiski miinuses. Parim, mida riik teha saab, on välja selgitada, mis sündide vähesust põhjustab, ja sellele erksalt reageerida.
Üks uuringutes, küsitlustes ja kohtumistel esimesena esiletoodud põhjustest oli pere majandusliku olukorra pingestumine uue pereliikme juurdetulekul – kulud kasvavad, aga palgatulud ühe lapsevanema kojujäämisel vähenevad.
Selle teadmise pinnalt sätestasime vanemahüvitise, mis on oma asjakohasust ilmekalt tõestanud. Nüüdseks on riigi võimalused niipalju kasvanud, et oli võimalik vanemahüvitise makseperioodi pikendada.
Lisaks toetame perede ühtekuuluvustunde tugevnemist ja isiklike valikute tegemist sellega, et nüüdsest on iga pere otsustada, kas hüvitise toel jääb ema sünnituspuhkuse lõppedes lapse juurde ema või isa. Ka palga alusel tasustatava isapuhkuse juurutamine suurendab peredel nii ainelist kui ka emotsionaalset kindlust.
Kuid majanduslike kaalutlustega vähemalt sama oluline põhjus, miks enne kaua kõheldakse, kui antakse järgi loomulikule soovile järeltulijaid saada, on lastehoiuvõimaluste vähesus, et mitte öelda puudumine mõnelgi pool Eestis.
Kui Tallinnas (Nõmmel) hakati registreerima avaldusi uude ehitatavasse lasteaeda koha saamiseks, ummistasid soovijad tänava juba enne koitu ning suurem jagu neist pidi tühjalt tagasi minema.
Üle-eestilist hõlmavat pilti polnudki nii lihtne kokku saada, kuid selle kujunedes veendusime ka, et omavalitsustest, kelle ülesandeks on piisavate lastehoiuvõimaluste tagamine, liigagi paljud ei tee seda. Kus võimetusest, kus tahtmatusest – perede seisukohalt on tegelikult ükskõik. Aastate lõikes pole olnud märgata ka olulist positiivset dünaamikat, pigem tardumust.
Iseenesest väga jabur lugu. Rahvusvaheliste uuringute järgi on eestlased Euroopa rahvaste hulgas üks väheseid, kus sündide vähesust ei tingi mitte mentaliteet, vaid oma praktiliste võimaluste läbikaalumine. Mentaliteedi poolest meil siin pigem tehtaks kui välditaks lapsi, kolme-nelja järeltulija soovijaid leidub Eestis küsitletute hulgas küll.
Teisalt on meie alushariduse süsteem samuti täiesti arvestataval tasemel ja toimib – seal, kus ta olemas on, kus jätkub ruume, personali, inventari. Aga mitmel pool millegipärast ei saa lapsi soovivate või neid juba saanud inimeste huvid ja põhimõtteliselt hästi sissetöötatud lastehoiukogemus omavahel kuidagi kokku.
Uue programmiga teeb riik radikaalse sammu, et sellest absurdsusest võimalikult ruttu üle saada. Omavalitsuste kaudu ulatatakse peredele abikäsi. Luuakse kord riigieelarvest toetuse eraldamiseks koolieelsete lasteasutuste kohtade loomiseks, õpikeskkonna arendamiseks ja õpetajate palgavahenditeks tingimusel, et omavalitsus lisab sellele täiendava omaosaluse.
Järgmise aasta riigieelarve kavas on programmi elluviimiseks mõeldud 300 miljonit krooni, strateegiliselt nähakse ette samasugust summat ka 2009. aastal ning 400 miljonit krooni 2010. ja 2011. aastal.
Kusjuures loodetav vabanemine kõiki tüüdanud murest ning veel ühe tõkke kõrvaldamine inimeste parimate soovide teelt pole ainus, mis rõõmu teeb. Hea on ka, et omavalitsused saavad tugeva motiivi prioriteetide läbikaalumiseks, inimeste ootuste paremaks tundmaõppimiseks, võib-olla ka sobivail juhtudel koopereerumiseks naabritega.
Ka on eelnõu kiire valmimine poliitikategemise stabiliseerumise märgiks, vähemalt mis puudutab nii tähtsaid asju nagu rahva edasikestmine. Vana hundina mäletan liigagi palju juhtumeid, kus vajalikud algatused parlamendikoosseisu ja valitsuse vahetumisel sinnapaika jäid.
Ettevalmistused lastehoiuvaegusest ülesaamiseks algasid rööbiti vanemahüvitise jõustumisega ja nüüd hoidsin hinge kinni, et käivitatu valimistega ei katkeks. Ei katkenud, uus koalitsioon tuli asjaga käigult kaasa ja oma poolehoidu on näidanud ka tänased opositsioonifraktsioonid.
See annab kindlust rääkida Eesti pere- ja iibepoliitika järjepidevusest. Mis võiks parem olla!