Täna räägime postipoistest ja -jaamadest

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peterburi–Moskva ja Peterburi–Varssavi postiliini konduktorite mundrid.
Peterburi–Moskva ja Peterburi–Varssavi postiliini konduktorite mundrid. Foto: Valga muuseum

«Uhke postipoiss sõitis kord maanteel …»,

seda laulu on teadnud ja laulnud mitmed põlvkonnad.

Esialgu veeti posti ratsa, kuid hiljem, kui posti kogus suurenes, hakati seda tegema veokitega. Postivedu liigitati kolmeks – kerge-, raske- ja ekstrapostiks. Kõik need liikusid erineva kiirusega. Kasutada tuli postisarve või kuljuseid.

Postipoiss pidi andma helisignaali, et tee oleks vaba. Jaamad said posti lukustatud ja pitseeritud kottides ja pidid need kiiresti, veograafikus ettenähtud aja jooksul vigastamatult järgmisse postijaama viima. Igas jaamas vahetati veokeid ja komissar pidi jälgima, et posti tõstmisel uude sõidukisse ei rikutaks pitsateid ja lukke ning saadetis oleks kaitstud vihma, lume ja pori eest.

Vastutus kottide puutumatuse üle lasus saatval postiljonil ja jaama komissaril, kelle kohustuste hulka kuulus kõigi paunade seisundi hindamine. Komissar pidi ka kohaliku postiveokoti avama, kirjad sorteerima, uued lisama ja oma piirkonna kirjad välja võtma.

Postipoiste andmise kohustus oli mõisatel. Eeskirjade järgi võisid need olla ainult terved, tugevad, ausad ja karsked noored mehed, kuid neid oli mõisatööski eriti vaja ja seepärast oli postipoiste andmine mõisaomanikele vastumeelt. Mõisahärradel tuli anda ka hobustele toidumoon, kuid sageli suruti see kohustus edasi talupoegadele.

Postijaama ametnikkonda kuulusid ka valvesoldatid, kes olid veol julgestuseks.

Eesti- ja Liivimaal 18.–19. sajandil tegutsenud postijaamade ülesandeks oli ühendada Vene riigi pealinna Peterburi Tallinna, Riia ja Lääne-Euroopaga.

Peterburi ja Lääne-Euroopa vahelist postivedu oli kõige otstarbekam korraldada mööda Peterburi, Narvat, Tartut ja Riiat ühendavat postiteed. Peaaegu pooleteise sajandi jooksul oli see tee olnud üheks tähtsamaks ühendavaks sooneks Vene impeeriumi pealinna ja Lääne-Euroopa vahel.

1712. a lubas Peeter I potihobuste kasutamise eraisikutele. Reisiliiklusse rakendati postijaamad pärast nende valmimist 18. sajandi teisel kümnendil. Reisiti vankrite ja kibitkadega, mis olid lahtised või kinnised. Kibitkades veeti kahte-kolme reisijat, vankrites kuni nelja. Talvel sõideti saaniga, mis oli samuti lahtine kahe või kinnine nelja reisija jaoks.

1820–1840 võeti kasutusele postitõld, mida rahva seas kutsuti tilisangiks. See vajas juba rohkem hobuseid. Üle viie reisijaga tõlla ees pidi olema kaheksa hobust, vähema reisijate arvu puhul võis hobuseid olla kuus. Postisaani võis samuti reisijaid võtta, seda vedas kolm hobust. Sel ajal käis postitõld kaks korda nädalas Riia ja Peterburi vahet.

1840–1870 hakkas reisijateveoga tegelema postiamet. 1840. a asutati Peterburis postitõldade ja brikkide osakond reisijate, postipakkide, liht- ja rahasaadetiste veoks. Ka talupojad võisid reisida, kuid hinnad käisid neile ilmselt üle jõu.

1870. aastast alates tõrjusid raudteed senised elava liiklusega postimaanteed tagaplaanile ning sundisid neid rajama kõrvalistesse paikadesse.

Pärast Tartu–Valga–Riia ja Valga–Võru–Pihkva raudtee valmimist 1889. aastal lõpetati reisijate vedu Peterburi–Tartu–Riia trakti Tartu–Valga–Riia teelõigul ja Valga–Pihkva teel.

Mõned erapostijaamad säilisid kohaliku tähtsusega reisijateveoasutustena. Selliseks jäi Kuigatsi. 1887. a avati postijaam Viljandi–Kuigatsi vahel Pikasillal. Jaam töötas küll vaid kaks aastat.

1912. a avati Sangaste raudteejaama postijaam kohaliku liikluse hõlbustamiseks. Raudteejaamast veeti reisijaid kaugematesse sihtkohtadesse. Kui tulid bussid ja taksod, kadus postihobustega logistamine tolmustel teedel. Viimased postijaamad suleti Eestimaal 1940. aastal.

----------------------------------------------

Tasustamisest

Sõiduraha arvestati igalt hobuselt ja verstalt või hobuselt ja kümnelt verstalt. Reisijal tuli tasuda ka kasutatud sõiduki üüri ja anda postipoisile viinaraha, millest olenes sõidu kiirus.

1732. a – hobuselt ja kümnelt verstalt 12 kopikat.

1783. a – hobuselt ja verstalt 2 kopikat.

(18. sajandi lõpul maksis üks lammas üks rubla ja 50 kopikat.)

1856. a Peterburi–Valga – 20 rubla tõlla sees ja 14 rubla katusel.

Narva–Valga – vastavalt 13 ja 9 rubla,

Tartu–Valga – 10 ja 7 rubla.

Postijaamades ka toitlustati. 1822. a maksis kahe roaga lõuna 35 kopikat hõbedas või üks rubla 40 kopikat vases. Nelja roaga lõuna 65 kopikat või kaks rubla 60 kopikat. Pudel õlut kuus kopikat või 24 kopikat.

Igas postijaamas olid toad, kus reisijad said puhata ja ööbida. 1822. a nõuti toa eest kolm hõbekopikat või 12 kopikat vaske ja voodi eest 20 hõbekopikat.

1882. aastal olid Liivimaa postipoisi riietusesemed linane kuub, kasukas, kaks paari linaseid pükse, kolm särki, kaks paari sukki, kaks paari kindaid, kaks paari pastlaid, paar saapaid, linane kittel, kübar, talvemüts.

Aastane toidumoon – leisikas liha (rasva), kuus vakka rukist, vakk tangu, kaks vakka kartuleid, vakk herneid ja neli naela soola. (Leisikas – 8,1906 kg, vakk – 66,4146 liitrit, nael – 410 grammi.)

1850. aastal sai postipoiss palka 20–25 rubla.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles