Eestis on kätte jõudnud ilus aeg. Lubatud kartulikoorte söömise asemel tuleb need nüüd panna biolagunevate jäätmete kasti, misjärel bakterid ohvrimeelse kodaniku rolli enese peale võtavad.
Kodanik, geoloog, bürokraat
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ehk mõtles ka poeet Runnel alateadlikult suure puhastustöö peale tulevases vabariigis, kui kirjutas: «Ilus on ikkagi isamaa pale, kui temalt pühkida kõik, mis on vale ...»?
Nüüd on see vale ja koleda rookimise aeg käes, sest prügindus on aktuaalne teema igale kodanikule, kes vähemalt põlvepikkune. Erinevaid seadusetõlgendusi on rohkesti. Alates sellest, et ära võib anda pestud ja triigitud võipaberit ja piiritusega puhastatud klaastaarat kuni «jääb nagu oli»-ni välja.
Bürokraadid vallas-linnas ja ministeeriumites näitavad üksteise peale näpuga ja süüdistavad tegematajätmistes küll üksteist, küll olusid. Omavalitsused – tõbrikud on mõnegi silmis jäätmete sorteerimise selgitamata jätnud, kuigi hea seadus juba tükk aega raamatutesse raiutud on.
Aga mida sa selgitad, kui alles nüüd hakkab asjaosaliste omavahelistest vaidlustest kuidagi välja kooruma, millisena sorteerimine siis mõeldud oli/on?
Ei saa ju ometi olla nii, et iga omavalitsus mõtleb välja talle ainulaadse prügi sorteerimise korra ja asub seda ülima innuga ellu viima. Seadusel peab olema rakendamisjuhis ja selle koostamine on seadusandja pädevuses.
Kindlasti ei ole ka omavalitsused süüta inglikesed. Jõulisemalt täpsemaid rakendussätteid nõudes oleks ehk asjad varem arusaadavamaks saanud. Aga eks see ole inimlik ka, et talv tuleb liiga vara ja kell käib liiga kiiresti.
Teisalt – kuidas sa jäätmevedu korraldad, kui pakendikäitlejad on suutelised andma vaid murdosa tellitud konteineritest, kuigi iga ostetud pakend on ju tarbija poolt kinni makstud ning raha seega nende kokkukorjamiseks olemas ja välja makstud?
Mida saab siin omavalitsus muud teha peale selle, kui oodata koos inimestega, kuni kohustuslik ja kinnimakstud teenus osutatud saab. Ei saa ju nõuda rahvalt ja valdadelt kohustuse täitmist, kui vajalikud eeltingimused loomata.
Mida siis teha, et olemuselt hea mõttega seadus ei kujuneks bürokraatide saamatuse tõttu varbaküüsi lõikava sajajalgse saagaks, kus pooled lõigatud, kuid pooled vahepeal uuesti kasvanud?
Tuleb lihtsalt edeneda: nõuda välja puuduolevad pakendikonteinerid, läbi vastutuse ja rahakoti saada korda asulate konteinerite ümber laiuvad «kolhoosiprügilad» ja kasvatada tarbijaid – eelkõige noori – uue aja nõuetele vastavalt.
Pole saladus, et veel nii mõnelegi nõukoguliku hajuva vastutusega harjunule tähendab omavalitsuse kohustus jäätmekogumist korraldada seda, et tema tagant on justkui keegi teine kasima kohustatud. Seda lausa tasuta!
Omavalitsuse kohustus on luua tingimused seaduse täitmise võimaldamiseks, mitte kasida prügikastide ümbrust või maksta kinni reostust.
Lõviosa inimestest tahab prügi sorteerida. Probleem on vaja lahendada, mitte vastutust teiste kaela veeretada.
Inimene peab üheselt teadma, kuidas jäätmeid sorteerida. Siinkohal võiks abi saabuda ikkagi kunagistelt seadusandjatelt, kes nüüdseks ehk oskavad lisaks euroseaduste suurepärasele ümbertõlkimisele neid ka arukalt lahti mõtestada.
Mingi loogika põhjal oleks seaduselt eeldanud inimesele lisaks võimalusele ka valikute andmist. Piisaks sellest, kui prügifirmad saaksid teha pakkumise nii sorteeritud kui ka sorteerimata prügi äraveoks. Nii tuleks välja tegelikud kulud. Teisisõnu selguks, kas sortimisega on efektiivsem tegelda kodanikul või suurel vastava tehnikaga varustatud prügifirmal endal?
Kodanikul oleks aga vaba valik, selmet prügisortide kirevuse tõttu transpordiärisõbraliku süsteemi surve all ägada.
Mõistlik ei pruugi alati olla keeruline ega vastupidi. Seda, mida isamaa pinnalt rookida ja taaskasutada, leidub piisavalt.
Ilusat värviliste konteinerite aastat!