/nginx/o/2017/01/15/6253351t1hd6b9.jpg)
Viimase aja uudistest üks rõõmustavamaid teatas viljatuseravi edukäigust Eestis, mis tõi möödunud aastal kaasa ligi 300 lisasündi. See annab hea tausta valitsuse äsjasele otsusele saata Riigikokku eelnõu, mille järgi muutuvad kehavälise viljastamise protseduurid soovijaile kättesaadavaiks veelgi väiksemate kuludega.
Muudatus pole tähtis mitte ainult praeguste sündimusnäitajate seisukohalt, vaid on üks tegureid, mis aitab tasakaalustada arenenud maadele iseloomulikku tagasilööki keskmises reproduktiivtervises, mis väljendub viljatute osakaalu suurenemises rahvastikus.
Kuni me viljatust põhjustavaid keskkonna- ja muid tegureid täpsemalt tuvastada ega neid kontrolli alla võtta ei suuda, on viljatute aitamine eriti oluline. Hea on teada, et paari aasta eest käivitatud sellekohane riiklik programm, millele oli ju ühiskonnas paraku ka õige näotut, õnnetuid inimesi ja meditsiini püüdlusi mõnitavat vastuseisu, on hakanud sõna otseses mõttes vilja kandma.
Eestlased on üks väheseid rahvaid Euroopa kultuuriruumis, kes ei ole eriti kaasa läinud tahtliku eluaegse lastetuse trendiga. Meie ikka veel ebapiisava sündimuse taga on pigem elukorralduslikud ning tervisesse puutuvad põhjused, kõrge olmenõudlikkus ja oma toimetulekuvõime sagedane alahindamine, õnneks aga mitte põhimõtteliselt lapsi välistav eluplaan.
Seda teades ei tohi soiku jätta teisi viljatuseraviga samasuunalisi, samuti kord juba algatatud samme, milleta ainult ühe liini ajamine, kui edukas see ka poleks, jääb nõrgaks.
Liiga vähe on kuulda olnud ülemaalise rasedusnõustamise võrgustiku rajamise hetkeseisust riigi ja kodanikualgatuse koostöös. Ootaks selle arendajatelt rohkemat ja üldkättesaadavat infot.
Mõistagi on ja jääb iga raseda enda otsustada, kas sünnitada või mitte, kuid kuni nii olulisi – sisuliselt elu ja surma – küsimusi otsustatakse kõigist oma võimalustest ammendavat pilti omamata ja suutmata neid omal jõul läbi kaaluda ja prognoosidagi, sageli veel närvilises või lausa survealuses õhkkonnas, ei saa kelleltki nõuda arukat otsust.
Abortide absoluut- ja suhtarv sünnituste arvu suhtes on Eestis järjekindlalt langenud, kuid on siiski veel tarbetult kõrge. Seda enam, et pereplaneerimisvahendina – kui on ette otsustatud, et ei taheta kas üldse või hetkel veel lapsi saada – peaks abort ennetusvõimaluste suure valiku juures olema ammuunustatud asi.
Mitmesuguste perekoolide ja muude taoliste, enamasti omaalgatuslike ettevõtmiste näol on nõustamine ja üksteise toetamine siiski toredasti levinud, mis räägib oma rolli otsiva kodanikuühiskonna nihkest hääleka kritikaanluse faasist konstruktiivse tegevuse faasi.
Seda julgem on avalikul sektoril oma pädevusega kaasa aidata. Nõustamisvõrgustiku puhul peaks see seisnema kvaliteediühtluse tagamises, omavalitsuste hõlmamises info levitamisse ja ruumide pakkumisse ning muus taolises.
Tõsisem on lugu pere- ja tervisekoolitusega formaalharidussüsteemis maast madalast peale. Seesama viljatuski, mis väga paljudel juhtudel tuleneb isikuvälistest geneetilistest ja keskkonnaga seotud põhjustest, on teistel juhtudel inimese enda väga varajases eas ilmutatud sõgeda käitumise tagajärg.
Kuni pole peale kasvanud põlvkonda, kes oma valdavas osas hooliks ja suudaks elementaarse tervise-, sealhulgas seksuaalkasvatuse järglastele kodunt kaasa anda, ei saa läbi vastava õppeaineta koolides palju ühtlasemal ja kvaliteetsemal kujul kui praegu.
Lõppematu kaevikusõda õppekavade inimlikustamise ümber ei anna aga ses suhtes suuremaid lootusi kui muudes koolihariduse sisu ja mahtu puudutavates asjades.
Nii et uue, elulistes küsimustes kompetentse põlvkonna teket tuleb ilmselt veel kaua oodata, kui haridus- ja teadusministeerium end kehtestada ei suuda.