/nginx/o/2017/07/18/6904677t1h14a4.jpg)
Eesti majandusse on jõudnud argipäev. Pillerkaar on läbi, meeled ja majandus jahtunud. Ja ehkki hädakisaks pole mingit põhjust, on ometi selge, et ettevõtete maksejõuetus, mis kiire majanduskasvu tingimustes oli pigem haruldus, muutub lähiaastail tavalisemaks.
Eestis valitseb ettekujutus, et maksejõuetu firma lõpetab igal juhul pankrotiga – makseraskus on võrdsustatud ettevõtte likvideerimise ja töökohtade kaotamisega. Päris nii see aga pole, sest pankrotimenetlusega on võimalik saavutada kompromiss firmaomanike ja võlausaldajate vahel.
Kuid tuleb tunnistada, et seni on harva õnnestunud makseraskustesse sattunud firmat säilitada. Näiteks mullu ja tunamullu sõlmiti pankrotimenetluses kompromiss vaid viiel-kuuel korral aastas. See tähendab, et kui võlausaldaja on kord pankrotimenetluse algatanud, siis lõpeb asi tavaliselt ettevõtte likvideerimisega.
Enamasti aga ei rahulda pankrot kedagi, sest harilikult ei piisa vara müügist saadud rahast, et võlausaldajate nõudeid rahuldada. Õnnelikud ei ole võlausaldajad ega firmaomanikud. Rääkimata sellest, et paljudes maakohtades tähendab firma pankrot ka kogu piirkonna ainsa tööandja tegevuse lõppu.
Tegelikult ei pea maksejõuetus ilmtingimata pankroti ja likvideerimiseni viima. Justiitsministeerium koostas hiljuti meie majanduse konkurentsivõime suurendamiseks tegevuskava «Ettevõtja õigus», milles muu hulgas kavandatakse alternatiivse saneerimismenetluse loomist pankrotimenetluse kõrvale – see võimaldaks ka firma ajutise maksejõuetuse korral ettevõtet säilitada.
Selline tegevuskava on olemas ja end hästi tõestanud paljudes riikides (näiteks USA, Saksamaa, Soome, Rootsi, Tšehhi ja Venemaa).
Juuni lõpul valmiski justiitsministeeriumil saneerimisseaduse eelnõu, mis lähtub eeldusest, et paljudel juhtudel on makseraskustes ettevõtjal tegevust jätkates ja võlausaldajate nõuete rahuldamist pikemale perioodile lükates võimalik rahuldada võlanõuded suuremas ulatuses kui likvideerimise korral, ning lisaks säilitada hulk töökohti.
Saneeritav ettevõte jätkab oma tegevust – küll sõltumatu saneerimisnõustaja abil – ning makseraskused püütakse ületada. Majanduse praeguses olukorras on see vaieldamatult igati päevakohane.
Saneerimismenetlus algab firmat saneerida sooviva isiku avaldusest. Kui on alust arvata, et saneerimine võimaldab ettevõtte taas kasumlikuks muuta, algatab kohus avalduse põhjal saneerimismenetluse ning määrab saneerimisnõustaja, kelle põhiülesandeks on firmaomanikku nõustada ja tema tegevust kontrollida.
See on sootuks teistsugune roll kui pankrotihalduril, kes tegelikult firma lihtsalt üle võtab. Kohus määrab ka tähtaja, mille jooksul tuleb kohtule kinnitamiseks saneerimiskava esitada.
Kavas nähakse ette, milliseid abinõusid tuleb makseraskuste ületamiseks tarvitusele võtta ja kui pika tähtaja jooksul rahuldatakse võlausaldajate nõuded. Kohus saab kinnitada nii võlausaldajate hääletusel vastu võetud kui ka vastu võtmata saneerimiskava.
Võlausaldajate poolt vastuvõtmata saneerimiskava suhtes laseb kohus läbi viia majandusliku analüüsi. Kinnitatud kava hakkab kehtima üksnes nende võlausaldajate suhtes, kelle nõudeid saneerimiskavaga ümber kujundatakse ning kellele on teatatud võimalusest osaleda kava vastuvõtmisel.
Teisalt pakub saneerimismenetlus makseraskustesse sattunud ettevõttele kaitset võlausaldajate eest: kuni menetlus käib, ei saa viimased ettevõtte suhtes täite- ega pankrotimenetlust alustada.
Kohtulikult kinnitatud saneerimiskava täitmine on võlgnikule kohustuslik. Saneerimismenetlus lõpeb, kui kava on täidetud.
Menetlus aitab vähendada ka raugemisega lõppevaid pankrotimenetlusi, sest saneerimine võimaldab raskustesse sattunud ettevõtte tegevusse sekkuda õigeaegselt, ning kuna omanikel säilib teatud ulatuses kontroll ettevõtte üle, siis on nad majandusraskuste korral ka ise huvitatud, et firma tegevust asutaks õigel ajal ümber korraldama.
Niisiis pakub saneerimismenetlus paljudel juhtudel pankrotist paremat lahendust nii võlausaldajatele kui ka ettevõtte omanikele: esimestel on lootust kogu oma raha tagasi saada, selle asemel et leppida tihti olematu vara müügist saadava piskuga, teised aga saavad tegevust jätkates majandust toetada ja inimestele tööd pakkuda.