Perekond Tasa elab Arula külas Lutsu talus. Otepää kandi kuplite vahele pugenud turismitalu on tuttav kindlasti paljudele puhkajatele nii kodu- kui välismaal, aga ka paljudele, kel tavaks kaardiga mööda metsi joosta või kes seda kunsti alles õppida soovivad.
Kui Lutsu talu külalistetoas koos pererahvaga istet võtsin, läks alustuseks jutt sügise kohta ebatavaliselt kõrgele veetasemele. See on ka mõistetav, sest Lutsu talu külalistemaja asub vanas veskihoones, mille seina äärest paari meetri kauguselt paisjärvest välja murdev veevoog pahinaga alla langeb.
«Vett on palju ja mass natuke suurem kui muul ajal olnud,» teadis rääkida Voldemar Tasa. «Kuna meil on kukkuv vesi siin juures, tajud kohe, kui seda rohkem tuleb.»
Jaanuaritorm nuhtles rängalt
Omad vitsad on selles osas ka saadud. Jaanuaritorm 2005. aastal viis veskijärvelt tammi ja ujutas alumise korruse üle. «See oli karm hetk,» meenutas Voldemar Tasa.
«Oli hämar ilm, maailma karikasarja teine päev jäeti ära, külalised sõitsid minema. Otse Otepääle ei saanud, puud olid tee peale kukkunud. Minul oli tunne, et nüüd müüme kõik maha ja jätame sinnapaika,» meenutas Eike Tasa.
Pereisa sõnul ongi see veskitalus elamise «rõõm», et pead kogu aeg ilma jälgima ja vajadusel paisul laudu eest võtma. Sadu jõuab paisuni umbes kümnetunnilise viivitusega. Aga tollel jaanuaripäeval tõusis vesi väga ruttu 60 sentimeetrit ja murdis läbi.
Ilm on Otepääl turismiga tegelejatele tähtis teema, sest öömajade täituvusest oleneb palju. «2002 tuli oktoobris lumi maha ja jäi seitsmeks kuuks, nii et lumega tegelevad spordibaasidki juba ütlesid, et neil on kõrini sellest lumest,» rääkis Eike Tasa.
«Nii me siin Otepääl tegutseme – kõik arvavad, et meil läheb väga hästi, sest meil on talv ka, aga millegipärast loodus unustab vahel selle lume maha panna ja siis läheb halvasti, kui selleks on valmistutud,» rääkis perenaine.
Eike Tasa meenutas samas ka, kuidas ühe ekstreemspordiürituse ajal, mis rattasõidul põhines, märtsis lumi maha tuli. Osalejatel tuli seepärast rattaid enamus aega hoopis seljas kanda. Õhtupimeduses Veskitalu juurde finišisse jõudes olid kõik väsinud. «Umbe hää oli,» vastati küsimusele, kuidas läks.
Pereisa Voldemar Tasa on suurte kogemustega orienteeruja. Ta lööb kaasa võistluste korraldamises ja õpetab kooliõpilastele kaardilugemise oskust. Lisaks rõõmule, mis väljas liikumisest saadakse, on poistel sellest kindlasti kasu eesootava sõjaväekohustuse täitmise ajal.
Kaardiõpe talust
«Need on õppevahendid, et aru saada, kuidas mõõtkava mõjutab kaardi loetavust,» demonstreeris ta erinevaid kaarte. «Tavakasutuses olevad kaardid võivad olla suhteliselt raskesti loetavad. See on nagu raamatutega: juturaamatud on päris peenes kirjas, aabitsad ja esimesed lugemikud suuremas.»
Lutsu talu rahvale ei ole sugugi võõras ka suuremate võistluste korraldamine, kus tõsisemalt alaga tegelejad mõõtu võtavad või teinekord ka treenima tulevad.
Lihtsalt sisseharjutatud radadel orienteerujad harjutada ei saa, sest korduvad punktid jäävad meelde. Nii peabki pereisa Voldemar neile erinevaid radu maha märkima. Üks võimalus maastikku varieerida on öised rajad, mis sunnib ümbrust vaatama hoopis teistsuguse pilguga kui päeval.
«Naabrimees, kes käib rajapunkte pärast maha võtmas, ütles, et me läheme tülli, kui sa ei lase mul enam neid maha võtta,» andis pereema aimu sellest, et orienteerumispisik on ümbruskonnas tugevasti juurdunud.
Et ikka rajalt tõeline kaif kätte saada, pidavat naabrimees öise raja punkte maha võtmas käima öösel. «Tore on selliste asjadega tegeleda,» kommenteeris taolist tegevust pereema ja tema säravaid silmi vaadates ei ole põhjust öeldus kahelda.
Pikalt kogutud kogemused
«Aga see tavaline turist on ka väga vahva,» rääkis Eike Tasa. Lutsu talus on neile mõeldud kümmekond voodikohta. Pereema sõnul on olemas ka oma kindlad püsikliendid, kes igal aastal käivad. «Kus iganes spordibaasides me enne ka oleme tööl olnud, mõni on kakskümmend aastat meie juures käinud.»
Nii on välja kujunenud ka need, kes näiteks Otepää maailmakarika etapi ja maratonide ajal alati kohal on ja eelmisel aastal juba järgmiseks koha kinni panevad.
«2000. aasta algul hakkas Eike loendama, kui paljud küsivad võimalust veeta aastavahetust, detsembri alguseks oli viissada koos, siis ei lugenud enam,» iseloomustas pereisa öömaja soovijate suurt tungi mõningatel hetkedel.
Lutsu talu pererahvas on külastajate seas näinud ka neid, kes eelistavad taluvaikusest Otepääle suurde hotelli ümber kolida. Aga tullakse ka üheksakordsest majast ja küsitakse, kas sel ajal veel kedagi talus on. Tavaliselt on nii, et kui vastus eitav, siis paik sobib. «Meil on üldse nii, et kui tõmbad sirkliga ringi, siis viiesaja meetri ulatuses naabreid ei ole,» teab pereisa.
Tasadel riskid maandatud
«Otepääd iseloomustab see, et kui mujal on turism kõrvalharu, siis siin on ta valitsev majandusharu,» teab Voldemar Tasa kohalikke olusid. «Otepää vallas on pea 80 öömaja pakkujat. Eks teinekord on ka tunne, et otsus hotelli ehitama hakata on tehtud suurürituste ajal, aga ellu peab jääma ka hapukurgihooajal.»
«Meil on kaks litsentsitud tegevusala,» tutvustas Voldemar Tasa elatusallikaid. «Üks on taluturism, teine valvesignalisatsioonide projekteerimine.»
Eike Tasa rääkis siinkohal loo inglise tudengist, kes sattus Lutsu tallu, kui tuli Eestisse tegema lõputööd siinsest taluturismist. Paar kuud eesti keelt õppinud tüdruk sai siin juba üht-teist räägitud. Kui pereema hakkas aga talle seletama, mis tööd peremees teeb, tekkis takistus sõna «valvesignalisatsioon» seletamisega.
«Nagu pankades – silmad on nurkades ja keegi vaatab nurkadest, kui pangaröövel tuleb,» seletas Eike Tasa. «Kas tema on pangaröövel?» küsis seepeale küllatulnu salapärase aktsendiga ja tunnustas, et see on küll väga tulus amet.
Pangaröövlist on asi siiski kaugel. Voldemar Tasa on 1998. aastast signalisatsioonide paigaldamisega tegelenud. «Ise olen öelnud, et olen elektriku haridusega orienteeruja,» tutvustas mees ennast. «Alguses olin neli aastat lepingupartner ESS Lõunale. Mingil hetkel oli piisavalt julgust saada üksiküritajaks.»
Peremehe sõnul on valvesignalisatsiooni paigaldsmine teatavas mõttes oma reputatsiooni müümine. «Müüa tuleb usaldust, sest inimesed ei taha juhuslikku inimest oma elamisse, tahavad teada su tausta, sind usaldada.»
Naaberkülast Lahemaa kaudu Lutsule
Luual metsanduse eriala lõpetanud pereema teenistuslehtki hõlmab erinevaid ameteid.
1971. aastal läks ta tööle Lahemaa rahvusparki. «Üleliiduline-koondis-metsa-projekt-eesti-aerofoto-metsakorraldus-kontor,» vuristas perenaine aastatetaguse töökoha nime. «Iga aerofoto kadumise eest võisid kolmeks aastaks vangi minna. Mina olin geodeet. Mõõdistasin parkimiskohtasid, eesmärgiga panna paika, kuidas turist Lahemaal liikuda saab.»
«Kui niimoodi võtta, siis 1971. aastast on minu töö olnud seotud sellega, et pean mõtlema, kuhu puhkama tulles saab minna ja mida teha – kuidas puhkealale suunatud turist positiivse elamuse saab. Majutusega siis veel ei tegeletud, Palmse mõisat alles hakati renoveerima,» meenutas praegune majutaja.
Pärit on Eike Tasa praeguse kodu kõrvaltkülast. «Pärast kümmet aastat mööda parke käimist ja mõõdistamisi tulin siia tagasi – tööle spordibaasi, kus olin nii aednik kui köögis õde-perenaine. Nii et õppisin ka seda, mis turistile-sportlasele lauale panna,» tutvustas perenaine tehtut.
«Kui turismitalu hakkasime rajama, sai kõik need kogemused otsast lõpuni ära kasutatud,» avaldas ta Lutsu talu edu saladuse.
Elavad Lutsu Teele talus
Lutsu talu eelmine omanik ja perenaine oli Adeele. Nii et kui küsida, kes seal enne elas, saab öelda, et Lutsu Teele. Eike Tasa sõnul on see ka vähemalt kord ühel koolitusel segadust tekitanud, kui keegi nad eelmisest perenaisest Lutsu Teelest räägitud loo pärast ekslikult kohe Palamuse kanti paigutas.
Kui Tasad esimest korda kunagi vesiveskiks ehitatud hoonet vaatama tulid, oli sees lumehang, nurgapalgid lahti ja vundament ära vajunud. Alguses mõeldudki, et võiks hoone taastada endisel moel – vesiveskina. Ent ehedate palkseintega suures toas, millel akna tagant paistab ühel pool järv, teisal looklev väike jõgi, ei kujuta praegu ettegi, et siin võiks hoopis tolmust veskitööd teha.
Perenaine näitab uhkusega teisele korrusele minevat treppi, mis tema sõnul on suisa signalisatsiooniga. Peremehe kätetööd siiski seejuures põhjust kiita ei ole. Originaalne veskiaegne trepp nagiseb nii, nagu ainult aeg seda tegema võib panna.
Selle tõestuseks, et veskiaega hoones siiski lõplikult unustatud ei ole, võib perenaine näidata, kus on vanal ajal olnud viljakolu, kus veskikivi. Praegu on sama koha peal, kus nimetatud asusid, suur toidulaud.
Kokku on hoonel kolm korrust. Kõige alumine, kus sauna- ja puhkeruumid, on ühtpidi mäe sees, teisalt avaneb vaade jõele.
Mahe toit au sees
Perenaine Eike Tasa on aktiivne ka väljaspool kodu. Näiteks oli ta osaline Lõuna-Eesti toiduvõrgustiku loomises, mis puhta maatoidu kasvatamist ja tarbimist propageerib. Praegu ta enam ettevõtmise juhatuses ei ole, sest nüüdse mittetootjana ei ole see otstarbekas. Küll aga on ta enda sõnul ettevõtmise suur toetaja ja nõus koostööd tegema ning toiduvõrgustikku reklaamima.
Tasa meenutas kohtumist ühe Põlvamaa ravimtaimekasvataja juures, kus talle sai selgeks, miks mahetoidu hind nii kõrge on, aga samas seegi, kui väärtuslik see võib olla.
«Kuidas ta korjas seda päikest oma peenralt,» rääkis Eike Tasa õhinal. «Ta korjas seda saialille nii, et siin on tolmukad liiga lahti läinud, selle viskame siia teise korvi; see on väga korralik, kroonlehed ilusad, see läheb korjamiseks – iga õit eraldi valides.
Siis kui sa niimoodi korjad, saad aru, miks see hind nii kõrge tuleb. See oli tõesti suure südamega naine.»
Oma põlluviljad ei ole Lutsu talu rahvale võõrad, nende kasvatamiseks on põllulapp naaberkülas elava Eike Tasa ema juures. Lutsu talu aiamaa aga on paar aastat puhanud ja ammutanud põllurammu pärast jaanuaritormi maha jooksnud järve puhastamisel välja tõstetud põhjasetetest.
Mittelinlasest pealinna poiss
Kui pereema Eike on sündinud Otepää lähedal, siis pereisa Voldemar on sünni poolest pealinna poiss. Ühel esimestest kohtumistest väitnud ta oma tulevasele abikaasale, et on sündinud kahe jala vahel. Midagi vulgaarset sest mõttest otsida ei tasu – tegemist on tuntud tänavatega, mil nimeks Lühike ja Pikk Jalg. Kokku said Eike ja Voldemar 1974. aastal.
Voldemar Tasa töökoht oli tollal turisminõukogus, kus ta tegeles orienteerumisega. «Muud spordialad olid spordikomitee all, aga orienteerumine oli turisminõukogu all. Sisuliselt olin ma ala juht, peatreener või tegevjuht,» rääkis mees oma selle aja tööst.
Kokku saadigi orienteerumisvõistlusel, mis juhtus olema Kose-Ristil.
«Pärast tema helistas, et tahaks kokku saada, mina siis imestasin, et mis asjus,» meenutas Eike Tasa. «Tema ei osanud kohe öelda, et eraasjus. Teadsin, et ta turisminõukogus töötab ja mõtlesin, et mis asjus ta tahab minuga kokku saada. Aga tema tahtis kinno minna.»
Nii Eike kui Voldemar on pikalt orienteerumisega tegelenud. «Orienteerujatega on see omapära, et nad abielluvad omavahel,» tõi pereisa välja seaduspärasuse. «Väga pikalt mitteorienteeruja orienteerujat ei talu. Kui sõidetakse kuhugi metsa ja elatakse mitu päeva ainult orienteerumise nimel, ei saa teised sellest aru.»
Kui võeti plaani maale kolida, siis esialgu arvati, et seda tehakse ainult ajutiselt, nii kauaks kui tütar, kes oli sel hetkel pisut üle aasta vana, kooli läheb. «Tema, vana orienteeruja, turisminõukogus töötanud inimene, kaarte joonistanu ja rajameister ütles, et tahab orienteerumismaastiku keskel olla – kas või mõnda aegagi. Ja siis mõneks ajaks tulimegi,» meenutas Eike Tasa.
«Ajutised asjad on mõnikord ka väga püsivad,» täiendas Voldemar Tasa sellise teemaarenduse peale omalt poolt.
Orienteerumisele on Voldemar jäänud truuks siiani. «Orienteerumine on ala, kus osaleja peab ikka leppima sellega, et ta võib mõnikord saada ka väga märjaks. Ala on selline,» vihjas mees, et väga kerge see ei ole. «Aga kui sellega leppida, siis on vahva ja huvi jätkub kogu eluks.»
Aktiivne suguvõsa käib Lutsul koos
Eike Tasa esindab sealkandis põlise Birkenbaumide suguvõsa seitsmendat põlve. Varaseimate märgetega sugupuus on jõutud aastasse 1732. Eike sõnul võttis tema isa eestindamise käigus nimeks mitte «Kasepuu», nagu oleks otsetõlge, vaid «Kasemets». Praeguseks on Birkenbaumideks jäänud ainult kaks suguvõsa liini: üks Kanadas ja teine Peterburis.
Suguvõsa kokkutulekuid tehakse Lutsul. «See liidab suguvõsa ja nii tore on kokku saada. Ka nendega, kes on keerulistel aegadel kaugele läinud,» rääkis Eike Tasa. Nii sõidabki näiteks tema täditütar külla Rootsist, onupoeg Kanadast.
«Suguvõsa uurimine annab võimaluse näha, et mõni on nii paljuga oma elu jooksul hakkama saanud, teine ei ole midagi jõudnud,» mõtiskles Eike Tasa. «Siis hakkad mõtlema, et ise peaks ka millegagi hakkama saama.»
Eike ja Voldemari tütar elab praegu Tallinnas. «Kui talt küsiti, kas ta jääbki Tallinna, siis ta ütles, et oi ei,» rääkis ema. «Aga seda me ei tea kunagi, kuidas elu läheb. Mina ka mõtlesin, kui vanemad olid maal, et mina küll ei tule kunagi siia tagasi, aga läks teisiti.»
Ei näe põhjust linna kolida
Kuigi esialgne maal elamise plaan on aja jooksul saanud korrektiivid, ei ole Voldemari sõnul tulnud mõttessegi linna tagasi kolida. «Ei ole põhjust olnud,» ütles ta.
«Ega me ainult linnaelu ei olegi kunagi maitsnud,» täiendas Eike Tasa omalt poolt. «Töö oli selline, et terve suvi tuli olla komandeeringutes. Voldemaril oli profisportlase elu, palju tuli treenerina olla laagrites Eestis või Venemaal.»
«Minu vanemad tulid maalt linna ja mina tulin linnast ära,» rääkis pereisa. «Linlane pidi olema see, kes on kolmas põlv linnas, nii et päris linlast minust ei saanud. Siin sobib rõhutada jälle, et olen migrant, ainult 29 aastat siin elanud.» Ilmselt on mees siiski kohalike poolt omaks võetud, muidu ei usaldataks talle ka külavanema ametit.
Endine meistersportlane Voldemar Tasa on olnud ka aktiivne kaitseliitlane selle asutamisest saadik, samuti Erna seltsi liige. Erna retkedel on ta osalenud vastutegevuse rühmas ja rajateenistuses, kus maastikul orienteerumise oskusest on suur kasu.
«Esimestel Kaitseliidu seminaridel üheksakümnendate alguses lugesin praegustele kõrgetele ohvitseridele orienteerumist maastikul ja topograafiat,» rääkis praegune taluperemees.
Kuigi pereemagi oli omal ajal meistrikandidaat, siis ise nad enam aktiivselt võistlemas ei käi, küll aga osalevad võistlustel nii-öelda tagala kindlustamises. Voldemaril tuleb siiski ka radasid maha märkides need läbi käia. Sel aastal on seda tegevust pärssinud kevadel saadud jalaluumurd.
Eike Tasa sõnul on ta tagasi vaadates kogu aeg ikka sellisel joonel olnud, et oma turismitalu võiks olla. Võib vaid nentida, et vanal veskihoonel on küll vedanud, et saatus ta nende mõtete realiseerumise paigaks valis. Ilmselt ta oma rahumeelse olekuga ka perekond Tasale, kes maja rõõmsameelselt särama on löönud ja eluga täitnud, tänu väljendab.