Euro, suur tasakaalustaja

Ivari Padar.. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Suure hooga on käimas valmistumine euro tulekuks. Õhus on muutuse, ennekõike paremaks muutumise hõngu ja ootust. Nagu ikka, on skeptiliste eestlaste seast välja sulanud need, kes otsivad euro halbu külgi ning räägivad rahvusliku kapitalismi lõpust. Arukas on aga see, kes imet ei looda, kuid usub paremusse.

On hea meeles pidada kaht suurt eelist, mis on eurol võrreldes meie praeguse, rahvuslikus rüüs rahaga. Esiteks: Eesti majanduse ühildumine Euroopaga saab euroalas jätkuda.

Mõne aasta eest olid tavapärased jutud Eesti majanduse kiirest kasvust ja keskmise sissetuleku lähenemisest Euroopa keskmisele. Täna teavad vast kõik, et pelgalt laenamise abil viie rikkaima hulka ei saa ja tuleb ka tööd teha.

Majanduseksperdid räägivad, kuidas viimaste aastate palgakasv ületas tootlikkuse kasvu, mistõttu on Eesti konkurentsivõime parandamine hädavajalik. Ehk lihtsalt öeldes: meie palgatase oli vahepeal kõrgem, kui me võrreldes teiste turgude ja palgasaajatega väärt olime.

Antud väites on suur osa tõtt, aga mitte ainult. Tootlikkus on suhteline – pole mingit kahtlust, et Eesti teenindaja on enam-vähem sama tootlik kui Soome oma. Vahe on selles, et Soome teenindaja pakub teenust ettevõtjale, kes suudab toota ja müüa sadu kordi kallemaid asju kui Eesti ettevõtja.

Tootlikkuse kasv on seega majanduse üldise konkurentsivõime küsimus. Meie konkurentsivõime ei peitu mitte madalas palgas või madalates maksudes, vaid oskustes teha midagi, mille järele maailmas nõudlust on. See võib olla ka allhange, kui ta on osa kõrge väärtusega tooteahelast. Taolist allhanget ei tasu põlata.

Konkurentsivõime eeldus on baasoskused, mida annab haridussüsteem. Olen täiesti kindel, et Eestis antav haridus on hoolimata poliitikute pidevast ähmitsemist rahvusvahelises võrdluses täiesti korralik. Kui arvestada meie teadmisi, oskusi ning tööharjumusi, on Eestis tootlikkuse tõstmiseks ruumi küll. Visalt tuleb otsida vaid oma kohta turul.

Aga see kõik on väga keeruline, kui puudub algkapital. Eesti õhuke kapitalism ei suuda kogu kasvu veel ise toita, igal juhul on vaja väljast lisa. Nutta rahvusliku kapitali kadu on mõttetu ja rumal: rahvuslik kapital kosub tegelikult selle peal, et meie pangad on suutelised tooma siia rahvusvaheliste rahaturgude pakutavat.

Pakkumine sõltub aga kindlustundest. Mõelge ise: mõni Lääne-Euroopa pensionifond peab tegema otsuse, kas suunata oma raha kasvuturule, kus hariduse ja oskuste ning tööjõukulude vahe tõotab kasumit, nagu see on täna Eestis.

Tal on aga valida kahe turu vahel: ühes rakendatakse oma valuutat koos sellega kaasnevate poliitiliste ja muude riskidega. Teise majandus on aga ankurdatud euro kaudu Frankfurti. Uskuge mind, valik tehakse teise kasuks.

Teiseks tähendab euro ka hurraa-majanduse vaibumist Eestis. Enam ei saa ratsa rikkaks pangast raha ammutades. Eraisikute laenukoormus pole ju veel jõukus.

Vaadates seda, kui väike on Eestis praegu halbade laenude osakaal, tuleb tunnustada, et eestlane tuleb või hambad ristis oma võlaga ise toime. Mis ei tähenda, et õigusruumi parandades ei võiks seda koormat kergendada.

Laenupakkumise liialdustest hoiab euro meid järgmise kasvutsükli jooksul kindlasti eemal. Selleks on kaks põhjust. Esimene on globaalne: enam ei tule ilmselt kunagi sellist laenupakkumist, nagu äsja üleilmselt kogesime. Selle nimel töötavad täna kõik kõrged kogud ja asutused, kel selleks jaksu ja voli on.

Teine on aga otseselt euroga seotud: meie majandus hakkab töötama samas rütmis Põhjamaade ja Euroopaga. Meie kiire tõusu aastatel toimus see kasv kroonimajanduses, kuid eurosisendi ajel. Laenupakkumise täiendav motivaator oli vahe, mille võrra meie kasv kiirem oli, ning täiendav riskimarginaal väikese valuutaga majandamisest, mille arvelt oli omakorda võimalik teenida. Mitte midagi saatanlikku.

Kasvutempo tekitas aga ilmselgelt liialdatud kasvuootusi, seda ka kodumajapidamiste tasemel. Bensiiniga tuld kustutavad valitsused, kes reservide kogumise asemel vehkisid viie aasta jooksul enne krahhi hoopis kulutavaid lisaeelarveid teha,   ainult süvendasid probleemi.

Nüüd tasub võtta teine hoiak: pingutada tuleb ikka, aga kasv saab olema mõõdukas. Ja kinnisvarast saab üks mõõdukate marginaalidega majandusharu. Ime lubajaid ei tasu enam uskuda ei majanduses ega poliitikas. Keskenduda tuleb sellele, mida igaüks meist kõige paremini oskab.

Euro oludes saab tasakaal olema märksa suurem, sest siis pole enam rahaturgudel täiendavaid riskimarginaale. Kodanikel on mõistlik tõlkida üldised kasvueeldused ka pere majandamise eeldusteks ning arvestada paariprotsendise inflatsiooni ja heal juhul mõne aasta pärast saabuva sissetulekute nelja-viieprotsendise kasvuga. Varem või hiljem hakkab vääramatult kahanema ka tööpuudus.