Mõni kuu tagasi esitleti järjekordset Eesti inimarengu aruannet. Paljusid jahmatas seal välja toodud tõsiasi, et rohkem kui 15 aastaga oleme «saavutanud» Läti järel ja Makedoonia ees piirkondliku arengu lõhe osas Euroopas tagantpoolt teise koha. See tähendab, et meie maainimeste sissetulekud on võrreldes riigi jõukamate aladega ühed väiksemad Euroopas.
Taolise olukorra keskne põhjus on, et Eestis pole jätkunud ei poliitilist tahet ega ilmselt ka jõudu maapiirkondi piisavalt arendada. Üldjoontes ongi Eestis valitsenud aastaid majanduspoliitika, mis jutlustab hästi õhukesest riigist ja turust, mis panevat kõik paika. Maaelu ja põllumajandus jäävad aga igal juhul kiduma, kui ainult turujõudude võistlemisest rääkida. Meil on selles vallas ju väga kurbi kogemusi.
Niinimetatud õhukese riigi ideoloogiat on kõige jõudsamalt propageerinud praegused võimuerakonnad Isamaa ja Res Publica Liit ning Reformierakond. Pisut liialdades öelduna on see lihtsustatud majanduspoliitiline idee läbinud punase niidina kogu taasiseseisvusaega.
Seega on vaja selleks, et maainimeste sissetulekud kosuksid ja vahed Eesti eri piirkondade vahel väheneksid, näha makromajanduslike näitajate taga ka inimest ja sedamööda ka poliitikat seada.
Minu kui värske sotsiaaldemokraadi käest on viimasel ajal sageli küsitud, et kuidas saan põllumehena olla sulaste partei liige, kuna maamees peaks ikka peremees ja veendunud parempoolne olema.
Olen vastu väitnud, et sulaste-peremeeste jutt võis ju tõene olla 1917. aastal, kuid enam ammu ei peitu Eesti maaelu ja põllumajanduse lahendused sulase ja peremehe vastuolus. Tänane põhiküsimus on hoopis vastuolu «õhukese riigi» toetajate ja nende vahel, kes seisavad nõrgemate valdkondade toetamise eest ja on valmis riigieelarvest andma enam nii omavalitsuse rahakotile, teedele, maakoolidele kui ka maaelu toetustele.
Käimas on Eesti poliitmaastiku korrastumine ja võib eeldada, et nii mõnigi skandaalidesse uppunud erakond kaob peagi vähemalt riigi tasandil otsustajate hulgast.
Seega on käes olukord, kus maainimesed peavad tegema arukaid valikuid. Ei ole enam mõtet rääkida 1990. aastate alguse omandi- ja maareformiaegsetest konfliktidest või jääda kinni vanasse kolhoosinostalgiasse. Edu ei too ka enda mõtlemine 1930ndatesse. Edasi ei ole võimalik liikuda, selg ees.
Seepärast tuleks heita kõrvale kuskilt määrdunud ajalooõpikutest loetud vastuolude jutukesed. Tuleb asetada ennast reaalsesse Eesti olukorda ja selle järgi ka tegutseda. Tänaseks on omandireform läbi ja maal talude-ettevõtete struktuur välja kujunenud.
Eesti ei ole maa, kus ohtralt suurtööstust ja kehtiks klassikaline arusaam erakondadest. Ega ta selliseks ka kunagi saa. Tänapäevases Eestis peituvad maaelu lahendused kahes sõnas: tasakaal ja kokkulepe.
Maal toimib juba ammu sulase-peremehe suhte asemel kokkuleppe suhe. See tähendab, et mitmemiljonilise masinasüsteemiga töötav põllumees võib olla küll töövõtja, aga eeskätt peab ta olema usaldusväärne spetsialist ja võrdväärne partner tööandjale.
Samamoodi tuleks ühiskonnas laiemalt suhtuda ka maaelusse ja piirkondlikku arengusse. Eesti on liialt väike, et lubada endale suuri piirkondlikke lõhesid. Kuidas mõtleme oma riiki pidada, kui me ei saa aru, et inimestel peavad olema elukohast sõltumata võrdsed võimalused nii hariduse kättesaamiseks kui ka sissetulekuteks?
Neid põhimõtted saab aga ellu viia üksnes siis, kui me heidame kõrvale ennast ammendanud majanduspoliitilised hoiakud ja püüdleme tasakaalu poole.
Minule tähendavad sõnad «tasakaal» ja «kokkulepe» tänapäevast sotsiaaldemokraatiat. Maainimesed ei tohiks jääda kinni skandaalidesse mattunud ja elujõuetute erakondade poliitikatesse. Samuti ei peaks nad uskuma klantsreklaame, mis kohe viie rikkama riigi hulka viia või raha otse peo peale laduda lubavad.
Kindlasti pole valikute tegemine lihtne. Aga kui tahame, et Eestis kehtiks euroopalik arusaam hoolimisest ja meie riik oleks ühtlaselt arenenud, tuleks Reformierakonna juhitava valitsusliidu ja Keskerakonna asemel toetada kolmandat, tasakaaluni viivat valikut. Praeguses Eestis on selline tasakaalu poole püüdlev jõud vist ainult sotsiaaldemokraatlik jõud.