Veel enne kui laps ilmavalgust näeb, mõeldakse temaga seonduvale, näiteks esimestele sipukatele ja mütsikestele. Üha tihedamini visatakse pilk ka mähkmete hindadele, rääkimata aruteludest uue kodaniku nime üle.
Ebavõrdne emapalk – «palk» pinnuna silmas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui tulevane ema saab kõike vajalikku oma täisväärtuslikust toidust, võib loota, et lapsele jätkub rinnapiima rohkem kui aastaks ja selle aseainet pole vaja poest otsida, aga kui ei...
Mõistetav on, et kulutused uue ilmakodaniku tarbeks algavad varakult – eesmärgiga olla igati valmis tema tulekuks ja anda oma parim.
Muidugi selgub kogu tõde tegelikkusest alles siis, kui ollakse reaalselt silmitsi igapäevaste vajaduste ja kulutustega. Ehk tunnistatakse ülemuselegi oma rasedus varakult üles ja palutakse tal palka kergitada, et tulevane emapalk vähegi väärikama suurusega saaks.
Nõukaajal olid ju niisugused kokkulepped üsna sagedased nii enne dekreetpuhkusele kui ka pensionile siirdumist. Miks aga niisugune ebaaus mõte praeguses demokraatlikuks nimetatud Eestis pähe peaks tulema? Sest riik ei ole oma otsustes õiglane.
Viimasel ajal on tugevalt kritiseeritud Tallinna linna makstava sünnitoetuse suurust ja tingimusi, mille on omavalitsus kehtestanud. Unustame siinkohal, et kohalikel omavalitsustel on seaduslik õigus ka ise toetusi kehtestada, määrates nende suurused ja tingimused, allikaks kohalikud ressursid.
Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses (KOKS) on sätestatud, et kohaliku omavalitsuse volikogude pädevuses on toetuste andmine ja valla või linna eelarvest finantseeritavate teenuste osutamise korra kehtestamine. Pole siin ju miskit ebanormaalset ega mõistusevastast, kui omavalitsus on seadnud ka kindlad kriteeriumid, millistel alustel ühekordset sünnitoetust maksta. Kes maksab, tellib ka muusika ja vastupidi!
Sünnitoetuse maksmise tingimused ja suurus on omavalitsuste lõikes ka erinevad, vastavalt võimalusele. Ja iga omavalitsus töötab välja ka toetuse maksmise korra, et toetust saaksid tõesti need lapsevanemad, kes tegelikkuses ka nimetatud linnas või vallas elavad. See ongi siis hoolitsus oma piirkonna elanike eest ja sellisena mõistlik.
Samas on hoopis üllatavam, et Tallinnas makstava sünnitoetuse kriteeriumite kõrval on praktiliselt olematu diskussioon väga ebavõrdse emapalga arvestamise ja maksmise üle riigis.
Kuidas saame siis tagada lastele võrdsuse, kui riik, kelle jaoks peaksid olema kõik lapsed võrdsed, tekitab suure ebavõrdsuse juba enne lapse sündi?
Katrin Saks mõtiskleb oma hiljutises artiklis, et ideaalis peaksid riigi ja linna toetused olema kooskõlas ja üksteist täiendama, mitte dubleerima või konkureerima. Idee on üllas, kuid siinkohal rõhutan riigipoolset otsust emapalga suuruse osas, mis seda ideed kohe kuidagi ei toeta.
Paraku on seadus niisugune, et naised, kellel kõrge palk, võivad saada kuni 35 000 krooni kuus emapalka, aga teine osa, alampalka saavad naised, hakkavad ka emapalgaks saama alammäära.
Mis siis juhtuks, kui emapalga suurust pisutki ühtlustada – loogilisem oleks kahtlemata teha seda ülemisest otsast?
Tõsi, valitsus kinnitas järgmise aasta vanemahüvitise ülempiiriks küll 33 750 krooni, mis on 4,4 protsenti väiksem 2010. aastaks kinnitatud vanemahüvitise ülemmäärast, kuid olgem realistid – see 1250 krooni suurune langus on olematu.
Kui langetada emapalga ülempiir näiteks 10 000–15 000 peale, jätkuks praegu kuluvast kogusummast palju enamatele tulevastele emadele ja pikemaks perioodiks. Näiteks kaheks aastaks.
10 000–15 000 krooni kuus on summa, mis võimaldab üsnagi hästi praeguste hindade juures lapse kaheaastaseks saamiseni temaga seotud kulutuste osas toime tulla.
Mis puutub küsimusse, et kas niisuguse toetuse korral rohkem naisi sünnitada otsustab või et kas tänane emapalga ülempiir on suurendanud sündivust, siis vastuseks tuleb tõdeda, et see on väheusutav. Samas aga suurendab kaheaastane emapalgaga kindlustatus lapsehoolduspuhkusel olevate emade kindlustunnet kohe kindlasti. Seda eriti siis, kui tegemist on üksikemaga.
Kahtlemata mõjutaks otseselt meie rahvaarvu naiste soov enam lapsi sünnitada. See aga väheneb hoogsalt just eelkõige vähese sündimuse ja suure varajase suremuse tõttu.
Kaudselt aitaks ühtsem ebapalk pisutki leevendada lasteaiakohtade vähesuse probleemi, isegi töötusele võiks tulevane seadus 10 000–15 000kroonisest emapalga ülempiirist kahe aasta jooksul hästi mõjuda. Saaksid ju emad lastega kauem kodus olla ja nende asemel tööd need naised, kel lapsed juba suuremad.
Jääb vaid probleem, et alampalka saavad emad on ikkagi raskustes. Kuid mis segab sedagi näitajat kergitamast, kui olukord riigi majanduses paraneb ja emapalga ülempiiri alandamise arvelt kogusummat kokku hoitakse. Pealegi on tänases situatsioonis ka alampalk palju rohkem kui üldse mitte midagi.
Niisiis, hoolitsedes emapalga optimaalse suuruse eest, pikendades samal ajal selle maksmise perioodi, mõtleme otseselt oma rahva ja riigi tulevikule.
Täna veel miljonikillune rahvas ei tohiks jätta kasutamata ühtegi võimalust, et kasvatada oma rahvastikku, kinnitades lapsevanemates usku, et nad saavad lapse kasvatamisega hakkama ja tulevad majanduslikult toime ka kõige keerulisemal ajal.