Peamised turvatunde loojad on oma maakonna inimesed

Valga maavanem Margus Lepik Foto: Arvo Meeks

Lugupeetud Valgamaa rahvas siin saalis ja kodudes, kallid külalised!

Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamise vastuvõtt on taas Otepääle jõudnud. Meid võõrustab Eesti Vabariigi sümboolika sünnikodu. Tänan kohalikku kogukonda, kooli, valda selle võimaluse eest.

Sellel nädalal võis ajakirjanduses lugeda uhkeid pealkirju Eesti kullakaevandusest. Jah, tegemist oli osava reklaamitrikiga, sest me teame kõik, et Eesti maapõue puurimisel kulda ei leia. Meie kullaks on maapõues peituv ajalugu. Aga ka ajalugu – nagu kõik teadmised – on kuld, mis annab energiat, harib noori ja liidab põlvkondi.

Täna, elades vaba rahvana vabal maal, tasub meenutada, et 24. veebruaril möödub 26 aastat päevast, mil siin, Otepääl õnnistatud rahvuslipp tõusis taas peale nõukogude aega Pika Hermanni torni.

Aasta tagasi kodumaa sünnipäeva tähistades kõlasid kõnedes murelikud noodid julgeoleku pärast, Euroopas üritati nihutada ja lõpuks nihutatigi riigipiire.

On selge, et julgeolek, välispoliitika ja sisepoliitika on lahutamatu tervik. Aastaga on muutunud Euroopa  julgeolekuolukord nii tõsiseks, et selle kohta on kasutatud kuninganna Elizabeth II väljendit annus horribilis. Kui kuninganna mõtles neid sõnu öeldes oma pere probleemidele, siis nüüd käib see sõnum Euroopa ja kogu maailma kohta.

Jah, kui poliitika jätkub relvade abil, kannatab eelkõige kohalik rahvas, aga sõda ei jäta otseselt või kaudselt puutumata kedagi. Tagasilöögid tekivad nii inimsuhetes kui majanduses. Ka Valgamaa inimesed ja ettevõtjad on Ukraina sõja negatiivseid tagajärgi tunda saanud.

See teadmine paneb tuleviku üle mõtisklema: kohati murelikult, samas lootusrikkalt, teades, et meie turvalisuse eest kantakse hoolt. Siinkohal on mul hea meel, et ka kohalik kogukond on oma panuse andnud ja hiljuti saime avada Tõikamäe radarijaama.

Radar tugevdab Eesti ja meie liitlaste turvalisust. Ma ei usu, et meid hetkel mõni sõjaline oht ähvardab. Sellele vaatamata on heameel Kaitseliidu kasvava populaarsuse üle ja usun, et eestlase kaine mõistus ning rahulik meel on ohu korral meie trumbiks.

Aga peamiseks turvatunde loojaks on inimesed, meie oma maakonna inimesed.

Head kuulajad!

Vaatamata ärevale rahvusvahelisele olukorrale on maailmas ja Valgamaal ka rõõmsaid toone. Me ei saa nuriseda eelmise aasta üle, te olete olnud tublid, rõõmsad ja ma olen uhke teie üle.

Meie inimeste algatusel ja kaasabil korraldatud üritused ning ettevõtmised on toonud maakonda tuhandeid külalisi.

Valgamaa aasta suursündmuseks oli kahtlemata võidupüha paraad ja maakaitsepäeva tähistamine. See oli piiriülene üritus, mille võtsid vastu nii Eesti kui Läti presidendid. Suurüritusi oli veel teisigi: Liivimaa laulupidu koos Cimze juubeli tähistamisega, Eesti lipu 130. sünnipäev, erinevad spordiüritused nagu Rally Estonia, Tartu maratoni sarjad ja ka selle aasta numbrisse jäävad maalima karikaetapp suusatamises ning laskesuusatamise Euroopa meistrivõistlused.

Tõrva linn oma loitsufestivaliga on kogunud kuulsust nii Valgamaal kui kaugemal.

Rääkides üritustest ja ka teistest tegemistest Valgamaal, siis ka minu sõnavõtus kõlavad eelkõige kolm kohanime: Valga, Tõrva ja Otepää. See ei tähenda, et tegevused Valgamaa teistes piirkondades puuduksid või oleksid vähemtähtsad, aga paratamatult koondub elu üha enam meie tõmbekeskuste ümber.

Oleme aastaid otsinud Valgamaa ühist nimetajat. Usun, et mäletate algatusi nagu «Valgamaa – Eesti lõunavärav», «Liivimaa keskus» ja «Veekogude Valgamaa».  Tuleb tõdeda, et ükski neist ei ole meie teadmistesse päriselt kinnistunud.

Kas Valgamaa eri piirkonnad on oma tegemistes nii erinevad, et kogu maakonda hõlmavat märksõna ei leiagi või ehk pole seda vajagi? Leian, et oluline ei olegi siinkohal ühine nimetaja, vaid meie ühised teod ja tegemised.

Üks hea näide ühistegevusest on laulu- ja tantsupeo TuleTulemise projekt «Külast-külla, käest-kätte». Kui laulupeo korraldajad ei näinud võimalust tuua tule teekond läbi Valgamaa, otsustasime koos laulu- ja tantsurahvaga selle ise ära teha. Tänu kultuuriinimeste pealehakkamisele ja ratturite abile läbis rahvuspeo tuli ka Valgamaad.

Süüdatud sai see tuli laulupeotulest, aga see oli meie oma tuli, meie oma teekonna ja oma üritustega. Kaasa lõid kõik omavalitsused ja sajad kultuurihuvilised.

Kultuuritegevus pole ainuke valdkond, kus koostööd suudame teha. Vajadusel saame seljad kokku panna ka keeruliste teemade lahendamisel. Viimane hea näide on uue Euroopa rahastusperioodi esimene maakondlik kokkulepe.

Kuuldes probleeme teistes maakondades näib, et koostöötahe on Valgamaal suurem kui paljudes teistes maakondades. See ongi minu arvates meie suurim väärtus – koostöö.

Minu jaoks on Valgamaa kolme tugeva ja samas eripärase keskusega koostööd armastav maakond.

Armsad külalised!

Juhan Liiv kirjutas enam kui sajand tagasi:

Eile nägin ma Eestimaad!

Lagunud talumajasid!

Oh kui rammetuid rajasid!

Kadaka-, lepavõsasid!

Kas tundub, et sajandiga ei ole midagi muutunud?

Ka täna võime märgata lagunenud hooneid, võsastunud põldusid. Ilmselt mitte just neid, millest kirjutas meie rahvakirjanik. Aeg ja muutused meie elu harjumustes on viinud varemetesse suure osa sellest, mis kunagi teise režiimi ajal ehitati – endised suurtööstused ja kolhoosihooned.

Vaja on muutust!

Selge, et vajame riigipoolset tuge minevikutaagast vabanemiseks, aga palju sõltub ka meist endist. Meie seas saalis istuvad õde-venda Triinu ja Lauri Kõressaar, kes on võtnud enda hoolde vanemate loodud ettevõtte. Tegemist on noortega, ettevõtlike noortega.

Tegelikult on ettevõtlikke noori meil teisigi, aga seda rohkem spordi- ja kultuurivaldkonnas. Ettevõtlusega meie noored tegeleda ei julge ja tihti puudub selleks püsivus, tööharjumus. Miks? Sest me ise ei soosi seda.

Minu vanuses inimesed mäletavad kindlasti suvisel koolivaheajal kooliaedades veedetud tunde. Praegused koolijütsid ei kujutaks vist ettegi, et kool saadaks lapsi õunaaeda ja kartulipõllule korjamistalgutele. Arvan, et kui ettevõtluspisik lastele juba maast madalast kaasa anda ning tööharjumust kasvatada, siis oleks nende julgus ettevõtlusega tegelemiseks ka suurem.

See on väljakutse nii ühiskonnale üldisemalt kui haridusasutustele ja meile, lastevanematele.

Perekond Kõressaare vanemad olid õpetajad, kes ettevõtluspisiku ja kohusetunde oma lastele edasi andsid. Seega said nad selle pisiku maast madalast juba kaasa. Aitäh teile!

Mu daamid ja härrad!

Vabariigi aastapäev on see aeg aastas, mil saame hetkeks maha istuda ja mõelda inimeste peale, kes on panustanud meie enda, meie maakonna, ettevõtte, kogukonna või kogu ühiskonna arengusse.

Valgamaal on palju tunnustust väärivaid inimesi. Mul on hea meel, et president otsustas meie ettepanekul anda kõrge riikliku autasu Otepääl tegutsevale mehele Marko Tiirmaale. Marko on inimene, kelle teod käivad temast eespool ja tutvustamist ei vaja.

Täna on mul koos maakonna omavalitsuste liiduga au välja anda ka järjekordsed maakonna kõrgeimad tunnustused: vapi- ja teenetemärk. Nende saajad on selle tunnustuse pikaajalise eduka tööga ära teeninud.

Head külalised!

Jah, ei ole Valgamaa ja Eestis alati selline, nagu me seda sooviksime. Meie ühiskonnas on veel palju valu, ebaedu, ka laiskust ja hooletust. Vahel tundub see kui umbrohi, mida juurid ja juurid, aga välja ei saa.

Kunstkärneritena teeme seda kohusetundlikult ikka edasi. Sest see on meie maa, meie vabadus ja elu, aga eelkõige meie võimalus midagi ise ära teha.

Tulevik sõltub meie endi tahtest, meie suhtumisest oma riiki ja maakonda. Eesti heaolu on kõigepealt Eesti kodaniku heaolu, Eesti perekonna heaolu, Eesti ühiskonna ja riigi heaolu. Usaldust oma riigi ja kodu ning lähedaste vastu toodame meie ise.

Mina armastan Eestimaad ja eriti Valgamaad. Siin on meie kodu, kus hea olla, ja kui ära käia, siis on hea tagasi tulla.

Head saabuvat vabariigi aastapäeva! Elagu Valgamaa! Elagu Eesti!