Kas eestlastel on mustlastelt midagi kasulikku õppida?

Heimar Lenk

FOTO: Erakogu

Käisin 4. juulil Palupera vallas Külamäe talus vabaõhuetendusel «Mustlaslaager läheb taevasse». Meie ees rullus lugu, kus mustlased ahne mõisniku maade pealt minema aeti, kahe roma armastus traagiliselt lõppes ja laager taevatee ette pidi võtma. See oli meisterlikult lavastatud ja südamest mängitud etendus, mis samal õhtul ka lõppes.

Meile, rohkem kui poolele tuhandele vaatajaile, aga kestab elu edasi. Askeldame, läheme õhtul magama ja hommikul alustame virgena uut päeva. Kuid nii mõnelegi, kes teatris käisid, tuleb iga uus päev koos mustlastega. Mitte, et me neid kogu aeg meenutaksime. Ei! Aga vahel siiski leiad endalegi ootamatult, et mõte taas Külamäe talu hoovile põikab. Näe, kui ilusad ja uhked nad olid! Ja kui vabad ...

Ma ei hakka taas kordama, kui hästi lavastaja Anita Pavlova etenduse üles oli ehitanud, kui meisterlikult vabatahte näitlejad taluõel mängisid ja millise elamuse jätsid mustlasnaiste kirevad kleidid, sütitav laul ja kaasakiskuv tants.

Tagasi üles