Marika Einile pakub jaht kirjeldamatut emotsiooni

Jahinaine Marika Ein näitab noore hundi koljut.

FOTO: Arvo Meeks/Valgamaalane

Novembri algusest on Valgamaa Jahi- ja Kalameeste Ühistu juhatuse uus liige Otepääl elav jahinaine Marika Ein, kes kavatseb ühistu korralikult toimima saada. Jahilkäimiseta ta elu ette ei kujuta.

Kuidas teist jahinaine sai?

«Minu vanaisa oli jahimees, isa ja abikaasa samuti. Olen lapsest peale olnud jahindusega seotud ja see on olnud asjade loomulik kulg. Arvan, et sooga pole siin mingit pistmist, kuigi jah – enamus selle alaga tegelevaid inimesi on küll mehed. Aga see on ikka sisemine kutsumus. Abikaasa toetava suhtumise ega julgustamiseta poleks ma seda otsust teinud.

Esimene minu kütitud uluk oli nepp. Kevadine nepijaht oli väga paeluv, aga kahjuks elab see nüüd ainult meie mälestustes, kuna on keelatud.

Aastal 2002 sain jahitunnistuse. Enne mind oli Valgamaal juba üks jahinaine – Aire Jaama.

2008. aastal tegid Valgamaa jahinaised Aare Jaama eestvedamisel ajalugu. Esmakordselt osales jahimeeste vabariiklikul kokkutulekul Järvamaal Kihlis naiste võistkond.

See oli hea kogemus: võistlesime kõigil kavas olnud aladel, vaatamata liikmeskonna väiksele arvule. Nii mõnelgi alal pakkusime meestele tõsist konkurentsi ja saavutasime 30 meeskonna seas üheteistkümnenda koha. See oli tubli tulemus. Sellest ajast peale on jahinaistel hea omavaheline side.»

Kas lähete laupäeval (täna – M. V.) Saare- ja Muhumaal toimuvale üritusele, kuhu kõik naiskütid esmakordselt kokku tulevad?

«Mina seekord kahjuks ei jõua. Õpin Tartu Ülikooli avatud ülikoolis sotsiaalteadusi ning selle nädala lõpus on vaja koolis olla. Aga Valgamaa tublid jahinaised on esindatud: Aire Jaama, Virgi Plaks ja Eda Niittee hoiavad meie lippu kõrgel. Muidugi olen mõttes nendega.»

Kas sotsiaalteaduste õppimine nüüdses ametis ka kasuks tuleb?

«Kindlasti. Tihtipeale me ei teadvusta seda, aga meeskonnatöö, inimeste omavaheline suhtlemine, koolitused, teavitustöö – see kõik on ju sotsiaalne tegevus. Sotsiaalalaga seostatakse paljuski hoolekannet, aga tegelikult on see valdkond väga laiahaardeline.»

Kas ei teki hirmu, et mehed ei võta teid kui naist juhina omaks?

«Sellist hirmu küll ei ole. Tunnetan pigem, et ei ole üksinda, vaid meeskonnas. Siin töötades pean oma peamiseks ülesandeks koordineerimist, meeskonnatöö vedamist ning uute protsesside käivitamist. Meil on väga palju tublisid spetsialiste ja fanaatikuid, kes olnud jahinduse juures tunduvalt kauem kui mina. Tuleb toimima saada erineva suunitlusega töörühmad ja nende kaudu teostada planeeritud tegevusi.»

Milline on teie silmis eeskujulik jahimees?

«Eetiline peab olema. Inimene, kellel puudub eetika, sisemine kultuur või distsipliin, ei püsi jahimeeste ridades.

See on tegelikult küsimus, millele vastates võib kirjutada kümneid lehekülgi. Eetika on alati väga sügav, isegi filosoofiline teema. Peamised märksõnad on hoolimine ja austus.»

Milliseks hindate Valgamaa jahikultuuri?

«Heaks.»

Millised eesmärgid on teil uues ametis paika pandud?

«Väga suur töö on Valgamaa jahinduse arengukava koostamine, millega tahaksime uuel aastal alustada. Senine jahiseadus on muutmisel. Erinevates ministeeriumi pikkades ja pimedates koridorides on mõned read ära kadunud ja mõned justkui nõiaväel juurde tekkinud – seega peame ära ootama, millisel kujul uus seadus vastu võetakse.

Kummaline aga tundub, et nii laiapõhjalise kogukonna nagu jahimehed pikaajalisi kogemusi ega nägemusi ei taheta seaduspügalate väljatöötamisel arvestada.

Teine asi, mis vajab uuendamist, on kodulehekülg. Usun, et jõuluks on meil korralik koduleht olemas.

Koolitused on üks meie tähtsamaid töölõike. Neid tuleb senisest enam ja sihtrühm hakkab olema tunduvalt mitmekesisem kui seni. Praegu käib meil noorjahimeeste koolitus, millest võtab osa 13 meest ja üks naine.

Detsembri keskel tahame korraldada Valgas Kuperjanovi 76 majas lastele ürituse, kus räägime jahindusest ja tutvustame seda. Lapsed saaksid jahilugusid kuulda, näha karusnahku ja topiseid. See võiks olla uus ja huvitav.»

Kas plaanite ka suuremaid projekte?

«Ma ei tahaks rääkida kõigist asjadest, mis ei ole veel kindlad ega hästi läbi mõeldud.»

Aga vahetame teemat. Kui tihti ise jahil käite?

«Hea küsimus. Praegu ühisjahi ajal igal nädalavahetusel, kui mul just kooli pole. Mulle endale meeldib sea ühisjaht ja pardijaht. Tegelikult koprajaht ka. Iga jaht on omamoodi ja igal oma võlu.»

Mida jahilkäik teile tähendab? On see näiteks lõõgastus?

«Jahilkäik on suur emotsioon eelkõige. See on adrenaliin ja enesedistsipliin, lõõgastus ja hobi. Ka sotsiaalne suhtlemine. Kõik kokku.

Kujutame ette, et väljas on kümme kraadi külma, oled keset välja. Tuul ulub, nii et midagi ei kuule. Mütsikõrvad on üles aetud, et mingitki heli kuuleksid, lumised kuused summutavad selle ... Oled seal niimoodi tunni, teinekord kaks. Sõrmi enam ei tunne, varbad on suhteliselt tuimad. Seisad seal ja ootad kas jahijuhataja korraldust, et aju on läbi või osutud sina selle masti õnnelikuks kütiks.

Lähed ikka ja jälle. Sa ei saa sellest lihtsalt loobuda. Oled seal ja vastutad oma olemise ja tegemise eest.»

Milline on teie uhkeim jahitrofee?

«Küttisin soku, kelle sarved said 2008. aastal Sagadis jahitrofeede näitusel kuldmedali. Ise pean siiani küttimise poole pealt kõige õnnestunumaks korraks seda, kui lasin kaks põrsast ühest «rongist». See oli talvise jahi ajal. Peate jahti tulema, siis saate aru, mis see on.»

Eesti Jahimeeste Seltsi andmetel on Eestis jahimehi üle 17 000, jahinaisi sealhulgas 207. Kõige suurem jahinaiste osakaal on Harjumaal, kus naiskütte 67. Valgamaal tegutseb aktiivselt 13 jahinaist.

Valgamaa Jahi- ja Kalameeste Ühistul on liikmeid 580, juhatusse kuulub vaid üks. Varasem ühistu juhatuse liige oli Heiti Teder, kes oli ametis kaks aastat.

    Tagasi üles