Pöördumine: tulevik sõltub lähiaja otsustest

Margus Lepik

FOTO: Arvo Meeks / Valgamaalane

Pärnu teatri rõdult loeti 23. veebruaril 98 aastat tagasi ette manifest kõigile Eestimaa rahvastele. Tollased poliitikud võtsid vastutuse ja kuulutasid välja iseseisva Eesti Vabariigi. Riigi, mis rajanes vabadusele ja põhimõttele, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Oleme kirja pannud oma põhiseaduses: Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu.

Siiski on Eesti rahvas olnud sunnitud vabadust deklareerima ka teist korda. See paneb küsima: kas see võib korduda? USA president Barack Obama kinnitas oma Eesti-visiidil peetud kõnes: «Kord kaotasite oma iseseisvuse. NATO abiga ei kaota te seda enam kunagi.» Miks siis vahel poeb kahtlus põue?

Professor Stephen Hawking on öelnud, et kõige suurem oht on inimesed üksteisele. Oleme jõudnud seisu, kus inimkond võib iseend järgmise saja aasta jooksul ära hävitada.

Me kõik teame, milline on olukord välismaailmas. Oleme kursis riigisisestest diskussioonidest kooseluseaduse, pagulaste, meditsiini, hariduse, erinevate reformide ja Eesti majanduse arengu üle. Teemasid on palju ning suuresti on see kõik murede ja kempluste, üksteise materdamise ning ärategemise triviaalne tava.

Ma ei ütle, et meil probleeme ei ole, kuid täna tahan eelkõige rõhuda Valgamaa väärtustele.

Meil on küllaldaselt lasteaiakohti ja igas omavalitsuses kool. Valmimas on riigigümnaasium. Meil pakutakse head haridust. Kõikidest koolidest saab tuua näiteid vilistlastest, kes on ennast üles töötanud ning tunnustatud asjatundja Eestis või välismaal.

Räägitakse, et noored ei huvitu oma kogukonnast ning neid ei seo maakonnaga tulevikus miski. Vastupidi. Otepää gümnaasiumi abiturient Kätlin Unt pälvis riikliku tunnustuse uurimistöö eest oma koduküla kannatustest Teises maailmasõjas. See uurimus andis ettekujutuse, kuidas inimesed leidlikkuse ja armastusega oma pere ning isamaa vastu on võimelised üheskoos üle elama kohutavaid aegu.

Tsiteerin teda: «Iga elulugu on osa ajaloost. Suur ajalugu puudutab riike, mida juhivad poliitikud ja riigimehed, kuid igal inimesel ja külal on oma ajalugu ning seda nimetatakse väikeseks ajalooks, mida ei tuleks kindlasti vähem tähtsaks pidada.» Kuldsed sõnad. Neid ridu tasub poliitikutel meeles pidada tulevikuplaanide välja töötamisel.

Vähem tähtsaks ei saa pidada ka huvitegevust ja sporti. Eelmise spordiaasta komeediks tituleeritud Magnus Kirt saatis oda 86,65 meetri kaugusele ning Eesti kõigi aegade teise tulemusega «viskas» ta ennast olümpiale. Sama ala mees Tanel Laanmäe võitis suveuniversiaadil kulla ja on samuti olümpiamees. Hoiame pöialt, et augustis Rio olümpial läheks pöidlaid omade toetamiseks rohkem vaja, kui ühel inimesel on.

Meil on ka ainulaadne kahe riigi meistriliigas mängiv korvpallivõistkond, tublid käsipallurid, iluvõimlejad ja nii edasi.

Meil on vähemalt kümme Valgamaa mini- ja õpilasfirmat, kes osalesid edukalt Eesti suurimal õpilasfirmade laadal. Maakonnas tegutseb ligi 3000 ettevõtet. Mittetulundussektoris aitab meie elujärge parandada üle 700 ettevõtja. Tegutsemisvaldkondi ei jõua siin ette lugedagi. Siseturistide ööbimiste arv maakonnas kasvas kuus protsenti. Seega on meil midagi, miks siin pikemalt peatuda.

Kas teadsite, et Norra kvaliteetkaubamärki kandvaid hingavaid riideid toodetakse Valgas või et väikeses Arula külas toodetakse ainulaadseid ja eksklusiivseid puidust vanne, mis on kuulsad terves Euroopas? See kõik tähendab, et meil ei ole siin ainult lootusetu tühermaa.

Valgamaal on 486 kaitseliitlast. Eelmisel aastal liitus vabatahtliku organisatsiooniga 135 uut liiget. Eriti rõõmu teevad taas noored, sest maakonnas on 305 kodutütart ja 258 noorkotkast.

Maakonnas on head metsa- ja rikkalikud põllumaad. Meil on kaks lossi, hulgaliselt majutus- ja toitlustuskohti. Meil on rahvamajad, oma maakonna leht ja raadio ning isegi televisioon – Tankla TV. Valgamaal on statsionaarselt kohal kahe telekanali korrespondendid –TV3 ja ERR.

Siin korraldatakse rahvusvaheliselt tuntud festivale, spordiüritusi ning meil on üle 200 järve, ennekuulmatu hulk jõekilomeetreid ning isegi purjespordiklubi.

Seega on siin ääremaal eesti talupojakultuurile omast sööki ja peenemat sakstevärki, mida pakkuda ja arendada 31 355 maakonna inimesega ning Valgamaa sõpradega.

Rääkides arengutest, ei saa ma riigi esindajana üle ega ümber haldusreformist. Põigates korraks ajalukku, tasub meenutada, et Valga maakonna moodustas 1783. aastal Venemaa keisrinna Katariina II. Praeguses tähenduses loodi Valgamaa septembris 1920. Nüüd sõltub maakonna tulevik otsustest, mida üheskoos peame lähiajal tegema.

Haldusterritoriaalne reform – või kui tahame, siis omavalitsuste liitumine – annab esimese märgi sellest, kuhu vaatavad meie linnad ja vallad tulevikus.

Haldusreformi silmas pidades tuleb mulle ikka meelde lugu tuntud Ameerika džässmuusikust nimega Count Basie.

Esinedes tihti klubides, tüütas teda lõpuks ära mängimine logiseval ja pidevalt häälest ära klaveril.

Ta esitas klubi omanikule ultimaatumi: ma ei tule enne esinema, kui klaver on korda tehtud. Umbes kuu aja pärast helistas klubi omanik ja ütles, et klaver on nüüd korras. Kui Basie sellel mängis, selgus, et klaver ei olnud ikka hääles. «Sa ütlesid, et tegid selle korda,» karjus ta omaniku peale. «Jah,» vastas omanik, «ma lasin selle üle värvida.»

See lugu tekitab minus eelkõige kaks mõtet. Ükskõik, milliseks me maakonna kaardi ei värviks, on sisu olulisem kui vorm. Nagu ei teki harmoonia väliselt ilusal klaveril, ei teki see sisuta liidetud omavalitsuste seas. Teiseks: kui tahame, et asjad oleks tehtud nii nagu meie ise seda soovime, tuleb eelkõige loota iseendale. Praegu on võimalus haarata initsiatiiv ja korraldada oma elu just selliselt, et see vastaks meie elanike ootustele ja soovidele.

Kokkuvõttes tahan öelda, et nii mina kui kõik teie teate igapäevaseid muresid oma peres, sõprade ja tuttavate seas. Raskusi maakonnas ja Eestis.

Hoolime sellest, mis meil on. Märgakem maakonna võimalusi ja ärgem olgem alati kohtumõistjad «kivi võttes», kui ka käsi teinekord taskus rusikasse tõmbub. Päris elu ei ole odaviskevõistlus, kus antakse vähemalt kolm katset. Peame märkama ja hoolima just nüüd, just praegu ja just siin – meie Valgamaal.

Õnne Valgamaale, õnne igaühele meist!

Head iseseisvuspäeva! Elagu Valgamaa! Elagu Eesti!

Tegu on maavanema kõnega, mille ta pidas üleeilsel vastuvõtul vabariigi aastapäeva puhul Tõrvas.

Tagasi üles