Käänuline koolitee tõi lõpuks kodukanti tagasi

Liisi Ploom
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paregu plaanib Maria Sikk jääda Valga põhikooli. Põhjus, miks ta ei soovi oma kodukandist lahkuda, peitub ka tõsiasjas, et tahab inimestele selgeks teha, et elu Valgas pole külm ja kõle – pigem vastupidi.
Paregu plaanib Maria Sikk jääda Valga põhikooli. Põhjus, miks ta ei soovi oma kodukandist lahkuda, peitub ka tõsiasjas, et tahab inimestele selgeks teha, et elu Valgas pole külm ja kõle – pigem vastupidi. Foto: Liisi Ploom

Valga põhikooli arendus- ja noorsootööjuht Maria Sikk teeb ja jõuab palju, nii et vahel kipub päevas tundidest puudu tulema. Nüüd on ta end Valgas taas sisse seadnud ning plaani siit lahkuda pole.

Esimene lapsepõlvemälestus, mis Sikule meenub, tuleb Karula kandist, kus ta üles kasvas. «Eelkõige suved: onnide ehitamised, loomadega tegelemine. Maal oligi nii, et hommikul läksid välja, olid seal kuskil metsas, heinamaal loomade juures või järve ääres. Vahepeal kui kõht läks tühjaks ja viljad valmis olid, siis korjasidki marju, võtsid põllult porgandi, aga kui kutsuti, läksime ikka ka tuppa sööma,» meenutas ta.

Seetõttu ei käinud Maria ka lasteaias, vaid kasvas looduslapsena. «Koolis käisin tolleaegses Valga teises põhikoolis. Kui seitsmendas klassis olin, kaks kooli liideti ja sellest sai Valga põhikool, pärast seda tuli Valga gümnaasium. Alustasin reaalsuunal, kuid paari kuuga sai selgeks, et humanitaarained sobivad mulle rohkem.»

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles