Vanahärra jäi hüvitisesooviga 17 aastat hiljaks

Piusa piirivalvepunkt Võmmorski külas Võrumaal. Foto on illustratiivne. Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Valga vanahärra on mures isa ostetud maatüki pärast Petseri lähedal, mis praegu faktiliselt Venemaa koosseisus, ning mille eest ta soovib hüvitist. Paraku on soov 17 aastat hiljaks jäänud.

Valgalane Kalju Tamm sündis ja elas noorena Petseris. Tema isa ostis kolmekümnendate aastate lõpus Petseri linnast kilomeetri kaugusele hektarilise maatüki, millest pool oli mets ja pool põllumaa. Omal ajal kasvatas ta isa seal kartulit, rukist ja nisu.

Tartu rahulepingu järgi oli Petserimaa Eesti maakond. Nõukogude Liit aga ühendas suurema osa Petserimaast, kuhu jäi ka Petseri linn, Vene NFSV Pihkva oblastiga. Samuti liideti Narva jõe tagused alad Leningradi oblastiga.

Kui Eesti taasiseseisvus, tunnistas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidium 1991. aasta septembris Nõukogude Liidu Ülemnõukogu otsused õigustühiseks: põhiseaduse järgi on Eesti riigipiir senini määratud Tartu rahulepinguga.

Faktiliselt jäi kehtima Venemaa meelevaldselt Eesti alasid hõivav piir ja kaht riiki lahutavale joonele viidati esialgu kui majanduspiirile, seejärel kontrolljoonele. Riigipiiri seadus ütleb 1994. aastast, et kontrolljoon eraldab Eesti jurisdiktsioonile alluvat Eesti territooriumi sellele mittealluvast Eesti osast. Piiri kindlalt määravat lepingut pole kummagi riigi parlamendid kinnitanud.

Kinkimisega pole nõus

Lapsepõlvemail pole 85aastane Tamm aastaid käinud ja teda isegi ei huvita, mis seal tehakse, aga ta avastas teemat käsitleva ajaleheartikli 2015. aastast. Nüüd soovis ta teada, kuhu pöörduda, et kaotatud maa eest kompensatsiooni saada. «See jäi kõik sinna piiri taha. Eesti riik kingib Venemaale Petserimaa ära, aga ta minu käest ei ole küsinud, kas luban oma maa ära kinkida. Miks peaks venelastele kinkima selle asja?»

Mees üritas abi saada mitmelt poolt. Ta helistas Maalehes artikli kirjutanud ajakirjanikule ja palus abi siit kandist Riigikokku valitud saadikult, aga keegi ei osanud öelda, mida teha. Tamm tahtis minna ka õigusemõistmise nädala tasuta nõustamisele, aga ei leidnud kuulutusest, kus see toimub. «Ei aadressi, ei telefoni. Ajalehes kah suure jutu reporter maha kirjutanud, palju tööd ja vaeva näinud, aga kuhu pöörduda, ei ole.»

Vanahärra mõtles, et ehk oskab aidata Valgamaalane. Et inimest abita jätta ei saa, tuli asja uurida. Kõige otsesemalt reguleerib Venemaale kaotatud Petserimaa alade eest hüvitiste saamist Ida-Petserimaal ja Narva jõe tagusel Virumaal õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisnõude õiguse püsimise seadus. Selle järgi on riik ka maa kaotanud inimestele hüvitist maksnud.

Kahjuks lubas see seadus nende kahe paiga maade tagastamise ja kompensatsiooni saamise avaldusi esitada vaid 2000. aasta 1. märtsini.

Selgub, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise maakonnakomisjonid tegutsevad seniajani. Petserimaa küsimustega tegeleb Võru maavalitsus. Selle kantselei nõunik Siiri Sokk, kes on ka maakonnakomisjoni sekretär, ütles, et ainuke variant praegu hüvitist saada oleks, kui avaldus on tehtud õigeaegselt. Kui avaldust tähtajaks esitatud pole, ei ole kahjutasule lootust.

«Kui ta nüüd on selline inimene, kellel kompensatsioon saamata, aga tema toimik on juba menetletud ja otsus tehtud, on võimalik kompensatsiooni määrata. See, et tähtaegasid ei teadnud, ei ole põhjendus.»

Taotlusi enam esitada ei saa

Praegu on hüvitisele õigus vaid neil vähestel, kes tegid taotluse õigel ajal, kuid soovisid vaid maa tagastamist ja jäid lootma, et nende maatükk tuleb siiski Eesti piiridesse tagasi.

«Osa inimesi olid väga põhimõttelised ja kompensatsiooni ei võtnud, vaid jäid ootama piirileppe sõlmimist, et võib-olla mingil imekombel saab piir 1920. aasta seisuga maha pandud. Neid on paarkümmend inimest, kes võivad praegu menetlust uuendada ja saada kompensatsiooni, kuna teame, et piirilepingu sõlmimisel on alus praegune kontrolljoon,» lausus Sokk.

Kindla teadmise saamiseks soovitas Sokk härral siiski enda poole pöörduda, juhuks kui inimene ehk ei mäleta avalduse tegemist. Kalju Tamm ütles, et mingit avaldust ta esitanud pole, seega on lootust kahjutasule ilmselt vähe.

Rahandusministeerium ütles oma kommentaaris vaid, et teemaga tegelevad maakonnakomisjonid ja praegu enam taotlusi esitada ei saa. Küsimusele, kas riik võiks hiljaksjäänutele erandi tegemise võimalust kaaluda, ministeerium midagi ei vastanud.

Lähiajaloost

Eesti ja Venemaa vahelise riigipiiri küsimuse ajalugu ulatub tagasi 1990. algusesse, kui aastatel 1992–1995 käsitleti neid küsimusi riiklike läbirääkimiste piirigrupis. Detsembris 1994 teatas peaminister Andres Tarand, et Eesti ei pretendeeri Petserimaale ega Narva-tagustele aladele ja on valmis alustama läbirääkimisi piiri korrigeerimiseks, kui Venemaa tunnustab Tartu rahulepingut Eesti riigi sünnilepinguna.

9. jaanuaril 1996 moodustati valitsuse korraldustega Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise Eesti-Vene riigipiiri lepingu ning merealade piiritlemise lepingu üle läbirääkimiste delegatsioon. 5. märtsil 1999 said piirilepingud parafeeritud ehk allkirjastamiseks kinnitatud. Järgneva kuue aasta jooksul kinnitas Eesti pidevalt valmisolekut lepingud allkirjastada ja ratifitseerida, aga Venemaa ei nõustunud.

Välisminister Urmas Paet ja tema Venemaa kolleeg Sergei Lavrov allkirjastasid Eesti ja Venemaa piirilepped 18. mail 2005 Moskvas. Riigikogu kinnitas need 78 poolt- ja nelja vastuhäälega.

Viie fraktsiooni ettepanekul lisas Riigikogu seadusele preambuli, mille kohaselt pidas Eesti parlament lepet kinnitades silmas, et piirileping muudab kooskõlas põhiseadusega osaliselt 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga sätestatud riigipiiri joont, kuid ei mõjuta ülejäänud Tartu rahulepingut ega määra piirilepinguga mitteseotud kahepoolsete küsimuste käsitlemist.

2005. aasta juuni lõpus teatas Venemaa, et võtab oma allkirja Eestiga sõlmitud piirilepetelt tagasi. Vene ametiisikute sõnul võimaldas Riigikogus piirilepetele lisatud preambul esitada Venemaale tulevikus territoriaalseid nõudmisi.

Pärast aastaid kestnud vaheaega alustasid Eesti ja Venemaa 2013. aastal taas piirileppe teemal kõnelusi ning 18. veebruaril 2014 allkirjastasid Paet ja Lavrov piirilepped teist korda. Ka nendega loobuks Eesti Petserimaast ja Narva jõe tagustest aladest. Kummagi riigi parlamendid pole uusi lepinguid veel ratifitseerinud ehk tagasipöördumatult kinnitanud.