Eduka riigihanke läbiviimise võti peitub asjaajamise täpsuses ning ulatub ettevalmistuse kaudu ka hanke võimaliku vaidlustuseni. Ajakirjandus on riigihanke tegijate probleeme seostanud seaduse puudulikkusega ning väitnud, et riigihangete regulatsiooni tõttu on hankeasjades palju vaidlustusi ja kohtuvaidlusi. Sellega ei saa paraku nõustuda.
Nii 2009. kui ka 2010. aastal viidi Eestis läbi umbes 6000 riigihanget ning neist vaidlustati vaidlustuskomisjonis alla 5%. Vaidlustuste ja kohtukaebuste arvust olenemata on kaebeõiguse tagamine elementaarne, sest me ei saa alati eeldada, et hankija on käitunud õiguspäraselt.
Eksitav on väide, et vaidlustuste ja kohtukaebuste tõttu jäävad teenused ostmata ja ehitustööd tegemata. Näiteks vaidlustuskomisjon tegi oma otsuse 2010. aasta statistika kohaselt
18 tööpäevaga. Efektiivset menetlust on näidanud ka kohtute praktika, kus halduskohus on hankeasjas otsuse teinud 30 tööpäevaga kaebuse laekumisest arvates.
Põhjaliku hanke planeerimise korral näeb arukas hankija ajakavas ette ka mõistliku vaidlustamise aja. Vastupidiselt käitudes tekivadki olukorrad, kus hankija nägemuse kohaselt peaks ehitustöödega juba olema alustatud, kuid ollakse jätkuvalt rakkes kohtumenetlusega.
Majanduslikult soodsama pakkumuse küsimine peab olema reegel, mitte erand. Hankijad peaksid enam rakendama majandusliku soodsuse kriteeriumit madalama maksumuse kriteeriumi asemel.
Eksitavad on väited, et riigihangete seadus kohustab alati valima kaupa, teenust või ehitustööd madalamast hinnast lähtudes. Riigihangete seadus võimaldab ja eeldab, et hankija sõlmib hankelepingu ennekõike majanduslikult soodsama pakkumuse alusel: riigihanget hinnatakse lähtuvalt majanduslikust soodsusest, mitte väikseimast maksumusest.
Majanduslik soodsus seisneb näiteks hinna ja kvaliteeti iseloomustavate kriteeriumite kombineeritud hindamises. Arvesse võib võtta muidki mõõdetavaid tingimusi: garantiiaeg, hilisem hooldus, keskkonnahoidlikkus. Näiteks hinnatakse auto ostmisel nii selle soetamismaksumust kui hilisemat hoolduskulu.
Majanduslikult soodsaima pakkumuse väljaselgitamise kriteeriumid ei pea olema ilmtingimata oma laadilt kvantitatiivsed või puudutama ainuüksi hindu. Oluline on, et kõik asjaolud, mida hankija võtab majanduslikult soodsaima pakkumise väljaselgitamiseks arvesse, oleksid võimalikele pakkujatele teada ajal, mil nad oma pakkumusi ette valmistavad.
Üksi hinnast lähtudes võib hankija sõlmida hankelepingu juhul, kui ostetava eseme või töö puhul puudub vajadus hinnata muid kriteeriume. Kui neid ei esine, ei mõjuta see ka pakkumuse koguhinda. Soovides lähtuda üksnes pakutava kauba, teenuse või ehitustöö hinnast, peab hankija tagama, et kõik tulevase hankelepingu tingimused on hankedokumentides ammendavalt määratletud.
Mõni ajaleht on kriitiliselt märkinud, et riigihangete seadus ei anna praegu võimalust ebarealistlike pakkumiste tagasilükkamiseks.
Tegelikult on seaduses selline regulatsioon juba täna olemas. Põhjendamatult madala pakkumuse puhul on hankijal võimalik teha pakkujale järelepärimine, et veenduda, kas tegemist on reaalse pakkumisega. Kui pakkuja põhjendusi ei esita või need on ebapiisavad, lükkab hankija pakkumuse tagasi. Euroopa Kohus on leidnud, et automaatne pakkumuse tagasilükkamine ei ole lubatav ning pakkujale tuleb alati tagada ärakuulamine.
Leian, et hankijad peavad oma pädevust tõstma ning julgemalt nõudma pakkumuste kohta selgitusi ja tõendeid.
ELi põhimõtete ja kehtiva seaduse kohaselt on proportsionaalseid ja lubatavaid võimalusi pakkujaid hankest kõrvaldada üksnes piiratud hulgal.
Näiteks saab kõrvaldada pakkuja, kes pannud toime maksualase süüteo või esitanud valeandmeid. Samuti ei pea aktsepteerima pakkumust, mille esitanud ettevõte, kelle suhtes on olemas kutse- või ametiliidu aukohtu otsus, millega on tõendatud raske süüline eksimus kutse- või ametialaste käitumisreeglite vastu.
Ajakirjanduses on leidnud kajastamist olukorrad, kus ehitusettevõtja peatab tööd või lahkub objektilt. Sellega seoses küsin retooriliselt, palju on esinenud neid olukordi, kus hankija on nõudnud sisse leppetrahve või viiviseid või lõpetanud ühepoolselt pakkuja olulise lepingurikkumise tõttu lepingu?
Neid olukordi ja kohtuvaidlusi on kahjuks väga vähe, sest hankijad ei rakenda lepingutes ette nähtud õiguskaitsevahendeid, vaid eelistavad vaatamata olulistele rikkumistele lõpetada leping näiteks poolte kokkuleppel või isegi jätkata lepingu täitmist.
Selle asemel kipuvad hankijad hoopis alusetult kritiseerima riigihanke regulatsiooni. Nii jäävad avalikkus ja teised hankijad ning konkurentidest pakkujad ilma olulisest teabest ning võimalusest eelnevatele rikkumistele tuginevalt ebausaldusväärne pakkuja järgmistel hangetel juba eos välistada. Ka avalikkusele jääb mulje, et probleem on seaduses.
Eesti riigihangete seadus tugineb suuremas osas Euroopa Liidu riigihangete direktiividele, üksnes Eestile omaseid sätteid on seaduses vähe. Mõõdukas kaebuste maht tagab riigihangete valdkonnas ühtse halduspraktika ning tõlgenduspraktika tekke ainult pikema aja jooksul.