Arvamus: Kas üksikvanem on vähem lapsevanem kui abielus olev vanem?

Margus Lepik

FOTO: Arvo Meeks/Valgamaalane

Kindlasti ei tule paljudele enam üllatusena lahkhelid aasta ema valimiste teemal. Olen Valgamaa aasta ema ja isa valimise idee algataja ning mind teevad lahvatanud erimeelsused kurvaks. Vaidleme selle üle, millistele kriteeriumitele vastav naine on üldse ema tiitlit väärt: kas abielunaine või vallaline, lesk või üksikema.

Põhiseaduses on kirjas, et kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Aga organisatsioon, mille eesmärk on seista naiste õiguste eest ja tõsta ausse naiste väärikus, arvab, et abielutunnistuse järgi võib lahterdada küll.

Kuulates või lugedes arutelusid sellel teemal, jäävad mulle pidevalt silma ja kõrva kummitama sõnad «statuut» ja «kriteerium». Eesti Naisliidu kodulehelt leian paraku aga kaks kohati väga erinevat selgitust selle kohta, kes võib aasta emaks kandideerida.

Ühest postitusest saab lugeda, et tiitlile võib kandideerida ema, kes koos abikaasaga on üles kasvatanud vähemalt kaks tublit last ning kes on abielu ja perekonda väärtustav. Sama kodulehe «Aasta ema» aunimetuse juures pole aga abielust juttugi.  Jah, seal on kirjas, et kandidaat peab olema perekonna väärtustamise heaks eeskujuks ka väljaspool perekonda.

Seega tundub mulle, et abielu nõue on üksnes organisatsioonisiseselt või siis mõne persooni peas paika pandud ning konkreetset statuuti kui sellist polegi. Vähemalt ei õnnestunud minul seda kodulehelt leida.

Valgamaal on maakonna aasta ema ja isa aastaid valitud, kuid kordagi ei ole komisjonil tulnud pähe abielunõuet kehtestada. Oluline on olnud, et lapsevanem, olgu ta siis üksik, lesk või abielus, oleks pühendunud ja hea vanem ühele või enam lapsele, kes võivad olla ka kasulapsed. Tähtis on, et ta annaks neile armastust, hoolt, eeskuju ja õpetust ning oleks ühiskonnale heaks eeskujuks ka väljaspool oma pereringi.

Oleme valinud aasta emaks üksikema, kelle peres on peale perelaste üles kasvanud veel kasulaps. Ülimalt armas oli lugeda selle noore, nüüdseks juba ise pereema rollis oleva ema iseloomustust oma kasuema ja kasupere kohta. Seal oli kirjas, et just sellest perest sai ta ettekujutuse normaalsetest peresuhetest, mida jagada ka oma perele.

Paar aastat tagasi esitati maakonna aasta isa kandidaadiks üksikisa, kes eluraskustest hoolimata olnud eeskuju paljudele piirkonna peredele. Nii emadele kui isadele.

Olime toona oma maakondlikus statuudis teinud vea, sest just eelmainitud organisatsiooni näitel oli ka meil sees üks diskrimineeriv kriteerium: laste arv. Sellest hoolimata ei tõstnud komisjon seda taotlust kõrvale. Vastupidi, ainult üks hääl jäi teda lahutama tiitlist ja siin ei olnud määravaks asjaolu, kas isa on abielus või mitut last ta kasvatab. Tegemist on kahtlemata isaga suure algustähega.

Toona saadeti meile ka kaaskiri, kus suunati tähelepanu liigsetele kitsendustele ja esitati väga õiged küsimused. Olen siiani selle kirja eest ääretult tänulik, sest vahel ongi oluline asju kõrvalt näha.

Seega, kas üksikvanem on vähem lapsevanem? On nad seeläbi halvemad isad/emad kui seaduslikus abielus vanemad ja kas parim on üksnes pere, kus kasvab või on üles kasvatatud vähemalt kaks last? Kes oleme meie, et määrata kindlat peremudelit ja öelda, milline peab olema perekond?

Eks vastuse nendele küsimustele leiab igaüks ise, kuid proua Siiri Oviiri suust pole kuulnud ühtegi tõsiselt võetavat argumenti, miks peaks ema tiitli saama üksnes see naine, kes on abielus. Kummastav oli «Ringvaate» saates kuulata selgitust, et aasta ema tiitlit ei anta suvalisele naisele, suvalises suhtes, vaid tiitel antakse emale.

«Meie eesmärk oli väärtustada perekonnaelu, laste kasvatamist, mitte lihtsalt emaks olemist,» selgitas Siiri Oviir.

Kas siis üksikema on «suvaline naine» ja abieluta suhe «suvaline suhe»? Ei saa ju olla eeldus see, et lihtsalt ema (üksikema või lahutatud ema) ei väärtustaks perekonnaelu ja laste kasvatamist. Selliseid väiteid ei saa tõsiselt võtta.

Olen kohtunud paljude inimestega Valgamaal, nende hulgas kirikuõpetajaga, ning uurinud, mida sellest kõigest arvata. Seni olen kõikidelt saanud vastuseks, et ema on ema, olenemata sellest, kas ollakse abielus või mitte.

Jah, Eesti Naisliidu kriteeriumite järgi ei väärtusta ka mina ühiskondlikku peremudelit, kuna pole abielus. Siiski ei arva ma, et meie väärtushinnangud paberi saamisega muutuksid. Peame väga lugu perekondlikest traditsioonidest, armastame oma lapsi, vanemaid ja lähedasi, kodupaika ja riiki. Samuti tean perekondi, kes 20–30 aastat vabaabielus on ja kindlasti pole ei minu ega ka nende suhe nii-öelda suvaline.

Mis puutub aasta ema üle-eestilisse konkurssi, siis see võiks olla koordineeritum. Eestvedav organisatsioon on teadupärast Eesti Naisliit. Samas liitub mingis etapis sotsiaalkindlustusamet, kes omakorda omavalitsustelt silmapaistvate emade andmeid küsib, et need siis presidendile saata ning sealt saadetakse omakorda neile ka kutsed. Lõpuks annabki just president aasta emale tunnustuse üle.

Usun, et paljudele on presidendilt isikliku kutse saamine väga südantsoojendav ja ma ei saa aru, milleks üldse sellised vahelülid.

Presidendi kantselei on suurepäraselt korraldanud Eesti Vabariigi teenetemärgi kandidaatide valimise ja tunnustusüritusele kutsete saatmise. Miks ei võiks ka aasta ema üritusega ainult üks organisatsioon tegeleda? Kõigil oleks kergem teemat jälgida.

Jah, ühiskond loob oma väärtused ise. Palju on muutunud selle 20 aastaga, aga kui mõtleme lastele, siis ei kasvata neid ju kolme lõviga paber, vaid just see naine, see mees, see pere.

Seega püüame selliste konkursside korraldamisel vähem igasuguseid reegleid kehtestada ning reguleerida. Võitku inimlikkus ja sildistagem vähem.

Ühtlasi ootan teid kõiki 12. mail maakonna aasta ema ja pärandihoidjate tänuüritusele Nõuni kultuurimajja. Kõik me vajame vahel tunnustamist ja meeleolu teeb tihti rõõmsaks just märkamine ning hoolimine.

Tagasi üles