Kolm soovi haridusinimestele

Tõnis Lukas Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Kui loete uue valitsuse koalitsioonilepet, näete, et selles on haridusele omistatud vääriline roll. See lepe ei lõhu ega alusta algusest, vaid arendab edasi nelja aasta jooksul algatatud olulisi protsesse.

Mitu neist on alles rakendamisjärgus ning tulemusi näeme aastate pärast: uued alushariduse, põhikooli ja gümnaasiumi õppekavad, uus kooliseadus, õpetajahariduse arengukava, õpetajate lähtetoetused ja õpetajatudengite stipendiumid, põhjalikud koolivõrgu analüüsid, korras kutsekoolide võrk ning kaasaegne taristu ja täielik üleminek eestikeelsele gümnaasiumiharidusele.

Koolihariduse – kõige suuremale hulgale rahvast kõige lähedasema hariduse osa kvaliteedi heaks on koalitsioonileppes kavandatud palju ülesandeid, mis kõik tähtsad. Tahaksin aga eriti rõhutada ja esile tõsta kolme. Need on teiste muutuste mootorid, milleta suuremaid ja selgesti tunnetatavaid murranguid niipea ei sünni.

Esiteks: koolide, omavalitsuste ja riigi ühisel vastutusel ja ühiste jõupingutustega peame õigel ajal rakendama uued õppekavad ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse sätted. See on suur töö paljudeks aastateks, mis nõuab inimjõudu ja raha.

Õppekava rakendamise mõttes tähendab see eelkõige uue õppevara jätkuvat loomist, füüsilise õppekeskkonna uuendamist, õppekava seiresüsteemi väljakujundamist, palju koolitusi ja huvirühmade läbirääkimisi. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse mõttes eelkõige seda, et õpilaste arengu toetamiseks ja õpetaja töö hõlbustamiseks kirjeldatud tugisüsteemid ei jääks paberile ega ametkondade vahele paremaid aegu ootama.

Teiseks: koolivõrgu korrastamisega ei tohiks viivitada, muutusi tuleb kavandada aegsasti. Seaduse jõul põhikoolide ja gümnaasiume kõigi Riigikogu fraktsioonide tahte järgi ei lahutata, kuid on olemas ka omavalitsuste läbirääkimistele viimise tee.

Demograafianumbrid on julmad, nii palju gümnaasiumiastmega koole Eestis varsti lihtsalt olla ei saa – ei linnas ega maal. Muide, linnades hakkab gümnaasiumide arv kahanema kiiremini kui maal.

Mõistlikke plaane saab teha maakondlikele analüüsidele toetudes, mis kõik olemas. Riik on valmis soovi korral igas maakonnas tugeva maakonnagümnaasiumi looma. Põhikool ja gümnaasium on juba õppekavade tasandil lahutatud ning lastevanemad ja omavalitsusjuhid hakanud paremini mõistma, et oma tugev põhikool on parem kui kiratsev gümnaasium, mis «sööb ära» põhikooli laste paindlikuks õpetamiseks mõeldud raha.

Eesti ühtsuskooli traditsioon põhineb tugeval põhikoolil. Andmaks sellele tegelikku sisu, olen võtnud sõna tugevate keskmise suurusega põhikoolide kaitseks – viimati Pühajärvel, mõni aeg tagasi Kuressaares. Tegelik sisu tuleb anda ka õppekavades selgelt eristuvatele eesmärkidele: põhikoolis on rõhk eelkõige lapse mitmekülgsel arengul võrdsete võimaluste, gümnaasiumis läbi valikuvõimaluste loomise kaudu.

Kooli õppekeskkond ning õppeprotsess peaks suutma toetada igaühe arengut ja arvestama erivajadust; lapsed tunneksid oma võimeid ja huvisid, oleksid ettevõtlikud ja loovad. Seda, et põhihariduse kvaliteet, seega potentsiaalselt eraldi iga põhikool, on üle Eesti ühtlaselt hea, kinnitavad nii meie endi tasemetööd kui ka PISA testi tulemused.

Ühtlaselt tugevad põhikoolid ja laia valikuga gümnaasiumid peaksid tulevikus tähendama ka seda, et vanemad ei mõtle lapsi kooli pannes automaatselt selle kooli riigieksami tulemustele, vaid peavad paratamatult võtma tõsisema mõtlemisaja põhikooli lõpus. Toetatuna muidugi kõigis koolides hästi läbi viidud karjääriõppele.

See kõik viib tunduvalt tõenäolisemalt kui suvaline kallis reklaamikampaania selleni, et keskhariduse tasemel käsitatakse üld- ja kutseharidust edaspidi võrdväärse austusega valikuvõimalustena.

Kolmandaks peame aitama kaasa õpetaja maine ja enesehinnangu jätkuvale tõusule ja asjatundlikule ettevalmistusele. Kui meie ülikoolid varustaksid kõik õpetajad niisuguste kutseoskustega nagu õpetaja kutsestandardis kirjas, oleksid paljud praegused probleemid olemata.

See tähendab, et ülikoolid ka tegelikult tähtsustaksid endi sees õpetajaharidust kui austamisväärt ülesannet, peegeldaks seda oma struktuurides, võtaksid selgema  vastutuse selle eest, et õppekavades kajastuksid kõik õpetaja kutsestandardis kirjeldatud kutseoskused ja et õpetajaks kasvaja saaks piisavalt praktikavõimalusi.

Riiklik kolm aastat tagasi loodud spetsiaalne stipendiumide süsteem saab paremate üliõpilaste õpetajaks suundumist toetada.

Riik peab hoolitsema, et õpetajal oleks vajadusel abiks tugispetsialistid, kättesaadaval käsiraamatud ja tehnoloogia võimalustest tulenevad täiendavad õppevahendid, võimalik õppida ja omandada uusi metoodikaid. Ja muidugi autoriteet ning sellest tulenev turvalisus. Ka vääriline töötasu, mis ei hindaks vaid klassi ees antud tunde, vaid ka muud väärtuslikku, mida õpetaja õpilaste ja kooli arendamiseks teeb.

Kui saame õpetajaameti ühiskonnas kolme populaarseima hulka, alles siis võime rahul olla.