Intervjuu: Teadlane näeb peatses haldusreformis ohtusid

Maa­rius Suviste
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Otepää valda suvekodu rajanud emeriitprofessor Ene-Margit Tiit peab Valgamaad sümpaatseks kohaks.
Otepää valda suvekodu rajanud emeriitprofessor Ene-Margit Tiit peab Valgamaad sümpaatseks kohaks. Foto: Maarius Suviste / Valgamaalane

Tartu Ülikooli matemaatika-informaatikateaduskonna emeriitprofessor ja statistikaameti peametoodik Ene-Margit Tiit peab ennast suvevalgamaalaseks. Kohtusimegi 83aastase proua suvekodus Otepää vallas.

Kui mitmes suvi teil Sihva külas Juusa järve külje all läheb?

See oli 2007. aastal, kui ostsime siia täiesti tühja maa.

2008. aastal sai meie väike majake valmis. See on ehitatud nii, et saaks ka talvel elada. Oleme siin talviti käinud, suusaperioodil. Varem oli suvekodu Käärikul. Selle andsime aga tütrele ja praegu on see tütrepoja käes. Sihva on üsna Kääriku külje all, siit läheb Käärikule ka valgustatud spordirada.

Kas teete sporti ka?

Suuremad sporditegemise ajad on läbi, aga kui vähegi ilma on, käin ujumas ikka. Kui siin mõni aasta tagasi lund oli, kasutasin ka valgustatud rada.

Miks just Valgamaale suvekodu rajasite?

Eks see kant on pikka aega meeldinud. Pealegi minu emapoolsed esivanemad on Lõuna-Eestist pärit. Selle tõttu tunduvad künklik maastik ja järved koduste ning meeldivatena.

Kuidas teile tundub Valgamaa kaugelt vaadates?

Sümpaatne. Ega me muidu oleks siia suvekodu rajanud. Paljud kahjuks lahkuvad siitkandist. See muidugi on, jah, ääremaade küsimus. Ja Valgamaa kahjuks on Eesti seisukohalt ääremaa, kuigi globaalsete mõõtude järgi väga kaugel keskustest ei ole – tunniajane teekond Tartusse ei ole maailmamastaabis suur.

Mida teha, et inimesed jääksid ääremaale alles?

On hulk regionaalpoliitilisi meetmeid, mis tagavad, et ääremaal oleks elamistingimused sama head kui keskustes. See tähendab, et peaksid olema kõik vajalikud asutused, teenused, hea transpordiühendus.

Meil toimub kaks rahvastikuprotsessi. Üks on linnastumine, mis tähendab, et ääremaadelt inimesed lahkuvad.

Teine on valglinnastumine, mis tähendab, et inimesed kolivad linnast maale. Ega linnas elamine rahulda kõiki, eriti peredega inimesi. Kõigile ei meeldi, et lapsed kasvavad suures korrusmajas nii-öelda kiviplokkide vahel – nad eelistavad looduslikumat keskkonda. Paljudel juhtudel on see muidugi linnalähedane maa.

Kas sügisene haldusreform on see võluvits, mis Eesti elu paremaks teeb?

Ega see mõistlik ole, et meil on nii palju väga pisikesi valdu. Igal juhul on mõneti keeruline kogu süsteemi hallata, kui vald võib olla 600–700 inimest, samas ka 10 000–12 000. Need ei ole samaväärsed. Samasugune asi on linnadega: on 800 elanikuga linn ja 400 000ga. Ja samas on külasid, kus üle 1000 inimese.

Praegu tundub, et haldusreformiga mõnes mõttes segadus ei vähene, vaid suureneb. Tekivad veelgi suuremad vallad ja mõni pisike tahab kangesti veel omaette jääda. Nii et ebaühtlus suureneb veelgi.

Mis minule hästi ei meeldi, on vallasisene linn kui selline – see tekitas juba varem segadust.

Kas selle elanik on linna- või vallaelanik?

Valgamaal on kolm keskust: Otepää, Tõrva ja Valga. Milline on kõige tugevam?

Igaühel on oma nägu. Valga on ajalooline keskus. Tema eripära on, et ta on osa kaksiklinnast.

Otepääl on teine ajalugu ja maine. Ajalugu on pikem isegi. Aga üsna pikka aega tal väga suurt administratiivset koormust ei olnud, oli ainult kohalik keskus. Viimasel ajal on Otepää muidugi muutunud korralikuks turismi- ja spordikeskuseks. Kui vaadata külastusi ja muud taolist, on Otepää muidugi esikohal.

Ja Tõrva on jällegi omamoodi kena ning sümpaatne linnakene.

Olete skeptiline ka Rail Balticu suhtes. Miks?

Kes selle idee poolt Eestis on, sellele ei oska keegi vastata – see on kõige huvitavam. Nii-öelda varjutakse loosungite taha, et meil on vaja kiiret ühendust Euroopaga – see on kaunis hõre kattevari.

Kui rääkida lisanduvast trassist, siis selle puhul on kõige suurem probleem, et see ei haaku muuga. Raudtee on mõistlik, kui ta on võrgustik, mis ühendab kohti omavahel. Üks liin lisaks, mis võrgustikuga ei haaku, olgu ta kuitahes suurepärane ja kiire, ei paranda süsteemi.

Eesti on nii väike, et siin see kiirusevahe, kas 240 km/h või 160 km/h, ka kõige pikemate otste peal annab üsna väikese ajavõidu. Selle tõttu väga kiire, mis Euroopa mastaapides nii väga kiire ei olegi, raudtee tegemisel ei ole sügavat mõtet.

See on ju hoop ka Valgamaale, et Rail Baltic siit läbi minema ei hakka, ehkki raudteed pidi ühendus Riiaga on.

Jah. Valgamaa inimene peaks siis sõitma kas autoga Riiga või Pärnusse, et saada Rail Balticu kiirrongi peale.

Mida peaks ette võtma, et eestlasi oleks jälle üle miljoni?

Oluline on nendele, kes meie riigist lahkunud ja pärast seda Eestiga rohkemal või vähemal määral seotud, teha tagasitulek meeldivaks. Muu hulgas võimaldada nende lastel siin käia koolis, aidata lahendada olmeküsimusi ja palju muud.

Mitte ainult talendid ei peaks olema Eestisse tagasi teretulnud, vaid ka näiteks bussijuhid, medõed, maasikakorjajad. Ja muidugi on oluline, et kui Eestist lahkuja on välismaal abiellunud, on teretulnud siia ka tema abikaasa: olgu ta mis värvi või mis nägu tahes. Kui ta on tõepoolest mõne meie Malle abikaasa, tuleks ka temasse sõbralikult suhtuda.

Sündimust suurendavad mõnevõrra ka perepoliitilised meetmed. Oluline on, et need oleksid süsteemsed ja järjepidevad.

Juulist tõusid peretoetused, näiteks kolme lapsega peredele annab riik nüüd 500 eurot. Kuivõrd suur abi sellest tegelikult on?

Sellest on kindlasti abi, suurte perede elu läheb paremaks. Ja ühiskonnale on see märk, et neid peresid väärtustatakse.

Kas aga sellepärast mõni kahe lapsega pere otsustab saada kolmanda lapse, pole selge. Kindlasti igasuguseid otsuseid toetab, kui on teadmine, et riik lastest hoolib. Ja samuti ühiskond. Mulle tundub, et praegu on selles osas väike nihe toimunud – ühiskond on hakanud väärtustama suuri peresid.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles