Justiitsministeeriumi planeeritud eksvangide aitamise keskus jääb vähemalt esialgu Lõuna-Eestisse kohalike vastuseisu tõttu tulemata. Kuigi mõistetavad, on selle olukorrani jõudmise põhjused omajagu nördimust tekitavad. Kommunikatsioonialase õppetunni sai aga ka justiitsministeerium.
Viimati jäi Valgas seisma maikuus välja kuulutatud majutus- ja nõustamiskeskuse loomine, millele eelmise aasta sügisel oli tulutult kohta otsitud Tartusse. Kuna eksvangid pole sellele vaatamata kuhugi kadunud, tuleb nüüd mõelda, kuidas retsidiivsuse vähendamise plaaniga edasi minna. Et vähemasti mingil moel tuleb endiste vangidega tegelda, paistsid nõustuvat ka keskuste vastased.
Seetõttu vaadakem kõigepealt uuesti, miks ministeerium selliseid keskusi luua plaanib. Suurema osa täpsemalt infost leiab aadressilt kriminaalpoliitika.ee/teguteenus kättesaadavast dokumendist «Tugiteenus vanglast vabanejale», kuigi algallikateni jõudmine on kohati keeruline.
2016. aasta lõpul oli Eesti vanglates ja arestimajades 2864 inimest ehk 220 vangi 100 000 inimese kohta.1 Tuntud negatiivse näitena on vastav number USAs umbes kolm korda kõrgem, 2015. aasta lõpu seisuga 666 inimest 100 000 kohta, meile eeskujuks olevas Hollandis aga kõigest 61.2
Maksuraha eest vangide üleval pidamine pole ilmselt kõige mõistlikum lahendus. Eeldades, et mõne rahva esindajad pole teistest seesmiselt kriminaalsemad, näitavad riikide erinevad numbrid, et poliitikaga on võimalik olukorda tugevalt mõjutada.
Arusaadavas keeles eksvangide elus hakkama saamist puudutavaid uuringuid leiab Suurbritanniast. Briti valitsuse sotsiaalse tõrjutuse probleemidega tegelev töörühm tõi 2002. aastal kriminoloogilistele ja teistele uuringutele tuginedes välja üheksa peamist faktorit, mis mõjutavad korduva kuriteo toimepanemise tõenäosust.
Need on haridus, tööhõive, narkootikumide ja alkoholi kuritarvitamine, vaimne ja füüsiline tervis, suhtumised ja enesekontroll, väliste sotsiaalsete väärtuste omaksvõtmine ja eluoskused, majutus; majanduslik tugi ja võlad, peresidemed.3
Et seal nimekirjas on ka majutus, jõuamegi majutus- ja nõustamiskeskuste juurde. Üks 2012. aasta uuring toob Briti Kriminaalsuse Uuringu 2001. aasta andmetele tuginendes välja, et majutuse olemasolu võib korduvate kuritegude toimepanemise sagedust vähendada kuni viiendiku võrra.4
Vastuseks potentsiaalsele kriitikale, et ka üksi sotsiaalkorteris elamine on majutus, saab tuua 2014. aasta uuringu, mis leidis, et kogukonnapõhised teenused, mis õpetasid seadusega pahuksisse sattunutele vajalikke oskusi ja võimaldavad ligipääsu töövõimalustele, vähendasid retsidiivsust vahemikus neli kuni kaheksa protsenti.5
Eelneva põhjal on raske abikeskuste loomise ideed ebamõistlikuks pidada. Kuna eksvangide teema pole selline, mille kohta oleks palju laialt teada informatsiooni, tekitas plaan siiski kohalikes tublisti ärevust. Küsimused nagu miks me poputame kurjategijaid, kui korralikel inimestel on raske toime tulla või hirm, et kamp kurjategijaid võib ümberkaudsetele inimestele ohtlik olla, on arusaadavad. Aga süvenedes on võimalik leida selgitusi.
Tugikeskuse vajalikkust saab tegelikult mõista isegi siis, kui me heidame kõrvale igasugused pehmed väärtused nagu kaastunne ja andestamine. On ju kõigile kasulikum, kui meie hulgas on võimalikult vähe neid, kes ei suuda leida paremat alternatiivi röövimisele ja varastamisele või muudele kuritegudele.
Abikeskused vähendavad eeldatavalt sellisesse seisu jõudnud inimeste hulka meie ühiskonnas ja seega on laiemalt kodanike ning nende laste turvalisuse huvides nende loomist toetada. See on ratsionaalne seisukoht ka puhtalt isikliku huvi vaatepunktist.
Kõige enam võivad ilmselt muretseda need inimesed, kes elavad vahetult loodava keskuse läheduses. Probleemidest, kui neid esineb, tuleb avatult rääkida.
Nagu justiitsministeeriumis selle projektiga tegelev Stanislav Solodov ütles, on märtsi seisuga aasta aega tugikeskuste projektis osalejate hulgast kuritegelikult teelt hoiduda õnnestunud 66 protsendil, seega kolmandik on siiski libastunud. Võrdluseks, 2014. ja 2013. aastal eestis vanglast vabanenutest 36% pani aasta jooksul toime uue kuriteo.6
Seega esialgu on retsidiivsus samas suurusjärgus kui vabanejate hulgas keskmiselt, aga et keskused on tegutsenud lühikest aega, ei ole selle põhjal võimalik veel põhjapanevaid järeldusi teha.
Solodovi sõnul on need 34%, kes siiski eksisid, enamasti toime pannud varguse, eelkõige poest, või siis on tegu olnud tüüpiliste olukordadega, kus ühise joomingu käigus tekkinud tüli käigus läheb üks seltskonna liige teisele kallale. Solodovi kinnitusel pole praegu tegutsevates keskustes pooleteise aasta jooksul aga mitte kordagi esinenud aga juhtumit, kus midagi varastatakse kõrvalmaja aiast või minnakse kallale ümbruskonna elanikule.
Ka kahe teise linnas asuva keskuse eestvedajad ja kliendid kinnitavad, et mingeid probleeme pole esinenud. Kaardilt saab kontrollida, et Pärnu keskusest vähem kui saja meetri kaugusel asub lasteaed. Sellegipoolest näitab sealne kogemus, et varem pelglikud inimesed aitavad nüüd keskust heal meelel.
Põhjendatud küsimusi leidus veel. Näiteks ühel koosolekul tõstatunud teema, et kui senine süsteem, kus omavalitsused peavad vangidega tegelema, ei toimi, tuleks kõigepealt selgitada, miks see ei toimi. Aga sealt ei järeldu, nagu järeldas teema tõstataja, et eraldi tugikeskusi ei tohiks luua. On ju vaid hea, kui kehvas olukorras saab alustada vabasektori abiga.
Kaks Pärnus teenust saavat endist vangi käisid juuni lõpus ka Valga linnavalitsuse ja volikogu liikmetega kohtumas. Nad rääkisid seal, kuidas sellised keskused oma tänapäevase nõustamisega on aidanud neil õigel teel püsida. Ma ei tea, milline tulevik neid ootab, kuid on raske näha negatiivset selles, kui leidub vangist tulnuid, kes järgmise röövi kavandamise asemel püüavad inimesi informeerida.
Tõsi küll, et linlaste hirmude hajutamine võiks veelgi efektiivsemalt kulgeda, soovitaksin suhtekorralduslikust aspektist neil musta värvi nahktagide asemel selga hankida midagi vähe lõbusamat.
Mis aga väga rõõmsaks ei tee, oli Valgas toimunud debati tase. Edasiviivad arutelud on sellised, kus mõlemad osapooled on teise mõtetele avatud ja valmis tugevamat argumenti kuuldes oma seisukohta muutma. Selle asemel võis ühel koosolekul kuulda mõtet, et pikka juttu pole mõtet teha, kuna miski ei muuda valgalaste arvamust.
Mure oma turvalisuse pärast on täiesti mõistetav ja kõik siirad arvamused väärivad arutelu, aga neid peaks toetama mingigi argumentatsioon. See, et keegi mõnda asja põhimõtteliselt oma linna ei taha, olgu argumendid millised tahes, ei ole mõistuspärane viis dialoogi pidamiseks.
Otsides teisi selgitusi, siis ainult valimiseelse aja ja kitsa ringi võimalusest haaramise kaela, mille küsimus Valgas tõstatus, ei saa viimast ebaõnnestumist ajada, kuna vastasseis tekkis ka Tartus, kus valimiskampaania teadaolevalt asjasse ei puutunud.
Kuigi ka keskuse eestvedajad ise ütlesid, et ei soovi minna vastu kogukonna tahtele, oleks liiga julge väita, et me antud juhul teame, milline on kogukonna tahe. Üldise madala informeerituse foonil antud allkirjad seda näidata ei saa.
Tahet saaks teada esindusliku valimiga küsitluse abil, aga ilmselt ei ole kellelgi jõudu seda korraldada ning isegi tahte teadasaamine ei pruugi tegelikult olla argument, mida saab alati lõpuni arvestada, sest nagu näited laiast ilmast tõestavad, ei pruugi rahva enamuse otsused kuigi heade tulemustega lõppeda.
Tõdedes, et põhjendatud argumendid ja teiste kohtade kogemus räägivad keskuse loomise poolt, tekib küsimus, kas sellisel juhul ei võiks lihtsalt keskuse rajamisega edasi minna ja loota, et reaalset olukorda nähes rahva arvamus muutub. Seda saaks teha arvestades, et vastasseis põhineb ilmselt põhjendamatul hirmul.
Paistab, et seda teed siiski minna ei saa. Kui küsisin seda ühelt Valka plaanitud keskuse töötajalt, ütles ta, nagu varasemalt MTÜ juhataja Teresa Sale, et nad lihtsalt ei peaks vaimselt enda ja oma pereliikmetele tänaval ning sotsiaalmeedias osaks saanud verbaalsele ahistamisele vastu.
Mida ka ministeerium tunnistas, on, et kohalike informeerimine oleks võinud toimuda varem. Esimene pressiteade, millest inimesed uuest keskusest kuulsid, ilmus infoga, et keskus tuleb. Kuigi vastasleerist arvati, et ilmselt poleks varasem informeerimine suhtumist muutnud, ei saaks sellisel juhul ministeeriumile vähemalt midagi ette heita.
Edaspidi nii toimimine muudaks protsessi küll pikemaks ja keerukamaks, sest valida on, kas teavitada inimesi ja tekitada potentsiaalset vastuseisu juba enne, kui on teada, kas keegi üldse hankel osaleb, või siis valida välja hanke võitja ning alles siis alustada informeerimisprotsessi, mis võib viia vastuseisuni.
Lisaks tunnistas Stanislav Solodov, et Valka plaanitud keskusega samas majas asuv laste motoklubi ei tundu parima lahendusena. Kuigi senine kogemus kinnitab, et mingit ohtu pole, jätaks ilmselt parema mulje, kui keskusel oleks eraldi hoone. Seda spetsiaalselt valida aga ei saanud ega saa, sest hankel osalevad MTÜd vastavalt oma võimalustele.
Hea uudis on see, et vastasseisu puhul pole tegu universaalse paratamatusega, kuna Jõhvis ja Pärnus linnas asuvad keskused vastuseisuta tegutsevad. Solodov pakkus, et ehk tuleneb erinevus sellest, et mainitud kahes linnas tegeldi juba varem sarnaste teenuste pakkumisega. Samas oli see nii ka Valgas. Igatahes annab see lootust, et võimalus üksmeelele jõudmiseks on olemas.
Ilmselt tuleks ministeeriumil eksvangide teemat inimestele senisest laiemalt tutvustada. Kui kedagi huvitab, siis Youtube´is on kättesaadav Suurbritannias toodetud dokumentaal «Kuritegevuse nõiaringist välja», millele justiitsministeerium lisas eestikeelsed subtiitrid. Ka mina sain sellest teada alles Stanislav Solodovilt, rääkimata vastava teema statistikast.
Kui Lõuna-Eesti tugikeskuse järgmise hanke puhul toimuks kohalike teavitamine enne keskuse avamise otsust ja võimalusel leitaks koht, kus varasemalt on sarnaseid teenuseid pakutud, siis on küll raske öelda, mida saaks veel paremini teha.
Viited kasutatud allikatele
1 Ahven, A. jt (2017). Kuritegevus Eestis 2016, lk 94. Justiitsministeerium. http://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/krimipoliitika/files/elfinder/dokumendid/kuritegevus_eestis_est_web_0.pdf
2 World Prison Breaf, kasutatud juuli 2017. http://www.prisonstudies.org/world-prison-brief-data
3 Social Exclusion Unit (2002). Reducing re-offending by ex-prisoners, lk 2. http://webarchive.nationalarchives.gov.uk/+/http:/www.cabinetoffice.gov.uk/media/cabinetoffice/social_exclusion_task_force/assets/publications_1997_to_2006/reducing_summary.pdf
4 Gojkovic, D., Mills, A. ja Meek, R. (2012). Accommodation for ex-offenders: third sector housing advice and provision, lk 2. Third Sector Research Centre https://www.researchgate.net/publication/265282054_Accommodation_for_ex-offenders_Third_sector_housing_advice_and_provision
5 Suurbritannia Justiitsministeerium (2014). Transforming Rehabilitation: A Summary Of Evidence On Reducing Reoffending (Second Edition), lk 20. Ministry of Justice Analytical Series. https://www.gov.uk/government/uploads/system/uploads/attachment_data/file/305319/transforming-rehabilitation-evidence-summary-2nd-edition.pdf
6 Ahven, A. jt (2016). Kuritegevus Eestis 2015, lk 90. Justiitsministeerium. http://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/krimipoliitika/files/elfinder/dokumendid/kuritegevus_eestis_2015.pdf