Miks turvavad tsiklisõbrad vabatahtlikult spordivõistlusi?

Maa­rius Suviste
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Motohundi vabatahtlik töö: kes oli abiks rattadistantsil, kes sõidutas fotograafe-operaatoreid.
Motohundi vabatahtlik töö: kes oli abiks rattadistantsil, kes sõidutas fotograafe-operaatoreid. Foto: Maarius Suviste

Eelmisel nädalal Otepääl peetud Baltimaade suurima triatlonifestivali käigus sõitsid kaasa ka mootorratturid. See pani nii mõnegi kulmu kergitama: mida tegid tsiklid keset Ironmani rattadistantsi?

Vastust ei pea kaugelt otsima. Selles ei ole midagi ebatavalist, sest tegu oli rattavõistluse turvamisega, mida tegid oma ala professionaalid – Tartus asuva autokooli Motohunt mootorratturid.

«Ironmani turvamine on meie hooaja üks suuremaid võistlusi,» ütles Motohundi juht, tsiklisõber Raino Verliin. Pühajärvelt Põlvamaale Kanepisse välja ja tagasi kulgenud rattadistantsi turvamiseks oli väljas 30 tsiklit. Koos taustajõuga oli võistlusel kokku 34 nende inimest.

«Sõltub võistluse formaadist,» vastas Verliin küsimusele, mis on mototurve ülesanne. «Meie meeskond on koolitatud jalgrattavõistluste turvamiseks. Meil ei ole vahet, kas turvame rattarallit, muid võistlusi või triatlonil rattadistantsi. Spetsiifika tulebki palju sellest, kas trass on liikluseks avatud või suletud – kas teedel sõidavad ainult jalgratturid või on tee avatud ka teistele liiklejatele.»

Ironmani rattadistantsi turvamine erineb teistest turvamistest selle poolest, et välja oli vaja panna ka palju kahekohalisi tsikleid. Et saaks fotograafe ja operaatoreid võistluse kestel sõidutada. Ja mis veel olulisem: kui keegi näiteks rajal abi vajab, saab kiiresti meediku kohale viia. «Meie tiimis on ka neid, kes võivad ise triatlonil kohtunikud olla. Nii et oleme valmis välja panema ka lisakohtunikke,» märkis Verliin.

Kütus ja toit korraldajalt

Motohundi turvatiim koosneb autokooli tsikliõpilastest. Kõik nad on läbi teinud A-kategooria õppe ja seejärel läbi mitme koolituse liitunud turvatiimiga. «Lisaks on mõni vana sõber ka veel pundis,» ütles Verliin ja lisas, et meeskonnas on ka Valgamaalt pärit tsiklisõpru.

Nad alustasid võistlustel turvamist 2011. aastal. «See on hea küsimus,» vastas Motohundi juht pärimisele, miks nad seda kõike teevad – ja veel vabatahtlikult. «Seda on tihti minu käest küsitud. Ja ma ei ole kunagi päris täpselt osanud vastata.»

Hetk mõttepausi. Ja ta jätkas: «Võib-olla sellepärast, et tiimis on inimesed, kellele meeldib mootorrattaga sõita, end pidevalt täiendada ja koolitada. Kui tahetakse südamest sõita, võiks teha ka midagi ägedat ja kasulikku. Meie meeskonnas on sellised inimesed, kes tõesti tahavad seda teha, ja teevad seda vabatahtlikult.»

Kütusekulu ja oma kõhu täitmist vabatahtlikud kinni maksma ei pea – need on korraldajate kanda. «Tasu me ei saa, pigem maksame peale, sest tsikli kulu ei maksa ju keegi teine kinni,» lisas Verliin.

Kõige tähtsam on aga tiimitunne. «Meie seltskond on tõesti fantastiline,» ütles pealik. «Sa oled selle asja sees, sa oled fänn. See annab meie enda kooli õpilastele ka lisaväljundi. Kui nad teevad tsikliloa ära ning on tublid ja harjutavad edasi, on neil võimalus tulla meie meeskonda. Teha midagi kasulikku ja näha tsikli seljas maailma teise nurga alt.»

Ühe võistlusega 300 kilomeetrit

Kas oma elu ei hakka vabatahtliku töö pärast kannatama? «Niivõrd-kuivõrd,» vastas Raino Verliin. «Õnneks mul naine on ka tiimi taustajõudude seas. Tihti on suve peale ainult neli-viis vaba nädalavahetust, kui sedagi. Eks laveerimist on teinekord päris palju. Aga praegu meil tahtmist on ja teeme – vaatame, kui kaua jaksu on.»

See, kui palju kilomeetreid tuleb ühe võistluse ajal maha sõita, on muljetavaldav. Näiteks pealik ise sõitis ühe Otepää kandis toimunud Trismile’i triatloni rattadistantsi turvamise jooksul maha üle 300 kilomeetri. Ja seda ainult ühe päeva jooksul, ainult ühe võistluse ajal! «Edasi-tagasi hekseldamist on väga palju,» märkis ta.

Kui rääkida järgmisest rattavõistlusest, mida nad turvama lähevad ja mis on marsruudil Tallinn–Tartu, siis nende jaoks algab tööpäev kell 7 ja koju tagasi saavad kell 19. Nii et kokku 12 tundi, sellest kümme tundi tsikli seljas.

«Selles mõttes on päevad teinekord päris kurnavad,» tunnistas Verliin ja meenutas siiani meelde jäänud vaatepilti: «Meil on küll olnud selliseid juhuseid, et kui läheme pärast üritust tankima, oleme mõne tütarlapse piltlikult öeldes pidanud tsikli pealt maha tõstma. Lihtsalt väsimus on nii suur.»

Verliini sõnul on iga võistluse turvamisel midagi sellist, mis jääb meelde. Näiteks on olnud mõni ärev olukord, kui tuleb meedik kiiresti kohale viia – sportlasele abi andma.

Aeg-ajalt tuleb ette sedagi, et autojuhid, kes käimasolevatest võistlustest ja jalgratturite turvamisest suurt midagi ei tea, saadavad Motohundi mootorrattureid kõige kaugematesse ja pimedamatesse kohtadesse. «Aga me ei võta seda enam nii südamesse, see käib asja juurde. Ütleme nii, et loll on loll. Seal ei ole midagi teha,» muigas Raino Verliin.

Võistlus kui sõjatander

Varasemate aastatega võrreldes on tema sõnul nüüd läbisaamine autojuhtidega paremaks läinud. Inimesed on muutunud mõistlikumaks ja saavad aru, et rattavõistluse tõttu tuleb neil teinekord ehk kümme minutit seista ja oodata – et sportlased saaksid turvaliselt edasi sõita.

Kui Motohundi tiim kuus aastat tagasi võistluste turvamisega alustas, ei olnud kusagil eriti varem mototurvet kasutatud. Sestap inimesed ka ei teadnud ega saanud aru, miks mootorratturid kohal on ja mida nad teevad.

«Nüüdseks on harjutud, et jalgrattavõistlused avalikel teedel ei toimu enam ilma mototurveta. See on jalgratturite seisukohalt ülioluline,» sõnas Verliin. «Mida aasta edasi, seda paremaks suhtumine ja arusaamine läheb. Eriti Otepää kandis – Motohundi tiim tänab kõiki autojuhte väga mõistva suhtumise eest.»

Seda öeldes tuli talle meelde üks esimesi triatlone, mida nad turvasid. See oli Valgas aastaid tagasi. «See oli meie jaoks nagu sõjatander. Vaat nii hull oli,» ütles ta. Ja meenutas: «Autojuhid ei tahtnud reguleerimismärguannetele alluda. Küll nad tahtsid üle sõita ja edasi sõita. Eriti just Läti numbrimärgiga autode juhid ei tahtnud üldse aru saada, mida nad tegema peavad.»

Motohuntide sarnaseid vabatahtlikke on veel üle Eesti. Küll aga on Raino Verliini sõnul tema teada nende tiim ainus Eestis, kes on ühiselt ja nii suure meeskonnana jalgrattavõistlustel väljas turvamas.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles