Arvamus: Maa ei lähe lille ise

President Kersti Kaljulaid alustab homme visiiti Lõuna-Eestis. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Väga valdav Eesti rahva enamus eelistab elada oma kodus. Ja kui juba kord see unistus teoks saab, siis algab oma jälje jätmise rõõm. Sest oma kodu erineb lihtsalt elukohast just selle poolest, et seal saab teha omamoodi.

Isepäistel eestlastel on väga erinevad omamoodi kodud. Ilugi on vaataja silmades. Kuid on alati üks ühine joon – kodu on tehtud südamest, armastusega, enda ja oma pere parima äranägemise järgi.

Eestlase pojengipuhmad, mille õitsemine märgib suve paljulubavat algust, ja südasuvine sumin uimaseks tegeva floksirea kohal on samasugune kooskõla ümbritseva loodusega nagu samblane pohlakoht või murakane rabamännik. Teame, et tegelikult vajavad nii kultuurmaastikud kui ka vaba looduse eneseväljendamise paigad kogu aeg meie jätkuvat hoolt ja kaitsmist.

20. sajandil tähendas majanduse kiire areng kompromisse looduskeskkonna arvelt.

21. sajandi põhiline maavara asub õnneks hoopis kahe kõrva vahel. Mida rohkem oskame teha tarka tööd, seda paremaks ja ilusamaks jääb me elukeskkond. Mida targem töö ja sellest tulenev suurem aeg ja jaks tegevustele, mida tõesti väärtustame, seda paremaks saab meie rahva enesetunne.

Erinevad ideoloogiad on seda inimlikku soojust oma kodu suhtes püüdnud mõnikord võimendada sisemist tulukest suureks kampaanialõkkeks puhudes. Aga see läheb õnneks alati mööda. Mis jääb, on ilu iseendale, oma lähedastele, oma kogukonnale. Koos tehtud ja koos nauditud, aastaaegade vaheldudes nii erinev, aga alati kodune.

Ja mis peamine – just selline nagu igaüks ise tahab. Olgu tänane üritus tunnustuseks igale sooja südamega tehtud ja hoitud kodule. Tunnustame neid, kelle tehtu kõnetab meid kõiki, paneb seisma, vaatama ja konkursile esitama.

Meenutame seeläbi kõigile: maa ei lähe lille ise. Iga kultuurmaastik, iluaed või moonidega kirjatud viljapõld on kellegi armastusega tehtud raske töö. Selle töö tunnistamine ja tunnustamine kaitseb meid mõtlematute tallajate poriste jälgede eest nii otseses kui ülekantud tähenduses.

Ja veel – ka tühjaks jäänud talu murus metsistuvad vanamoodsad lihtsa õie ja imelise lõhnaga nartsissid, kuni leidub uus hool. Ja me teame, et alati leidub, sest eestlane vajab oma kodu.

Muutunud on palju, ikka paremaks üksteise utsitamise ja ma loodan, et ka toetamise kaudu. Aitäh teile, kes te olete teinud ilusaks mõne kodu. Aitäh ka teile, kes alles otsivad seda kodu – olgu linnas või maal.