Arvamus: Muudatus parandab olukorda ääremaadel

Urve Palo
, ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Minister Urve Palo sõnul pole arendustöödeks mõistlik maksumaksja raha kasutada.
Minister Urve Palo sõnul pole arendustöödeks mõistlik maksumaksja raha kasutada. Foto: Elmo Riig / Sakala

Vaesus kui nähtus selle mõiste majanduslikus tähenduses on sama vana kui inimajalugu. Eriti tugevalt ilmneb see aga ohjeldamatu vabaturumajanduse tingimustes, mis loob soodsad eeldused võitja-võtab-kõik-mentaliteedi juurdumiseks.

Nagu igasugune äärmus, peab ka vaesus olema taunitav ning selle vastu tuleb võidelda, eriti ajajärgul, mil materiaalne puudus on asendunud (üle)küllusega, mida tehnoloogiline progress maailmamajanduses on suutnud luua.

Lihtsustatult öeldes peegeldab vaesus sissetulekute ja varade (jõukuse) ebavõrdset jaotust ühiskonnaliikmete vahel, mida mõõdetakse statistiliste näitajatega, olgu selleks Gini kordaja või mõni muu selline. Üksikisiku tasandil, kellele avaldub vaesuslõksus olemine elukvaliteedi pideva langusena, ei ole neil arvulistel näitajatel mingit tähendust ega tähtsust.

Riigile on need aga signaal, et tuleb astuda samme, võitlemaks vaesusprobleemiga, kuna see mõjutab nii ühiskonna sidusust, turvalisust kui ka majanduse üldist käekäiku. Teisisõnu, vaesus on ja peab olema ühiskondlik küsimus, mida ei saa jätta üksikisiku või turu lahendada.

On silmakirjalik süüdistada vaesuses ainult üksikisikut, kes ei võta midagi ette oma eluolu parandamiseks, näiteks ettevõtluse kaudu. Ei saa süüdistada vaesuse all kannatajat tema seisundis seetõttu, et saatuse tahtel sündis ta keskkonnas, kus on trööstitud väljavaated ettevõtluseks, puudub füüsiline ja digitaalne infra­struktuur, ei ole töövõimalusi ega kvaliteetset avalikku teenust – sotsiaalset tugisüsteemi.

Paljud ametikohad on ka loomult sellised, kus ettevõtlikkus majandusliku olukorra parandamisel suurt rolli ei mängi. Me ei saa nõuda rohkem aktiivsust kõrgelt kvalifitseeritud töötajatelt nagu meditsiiniõed, sotsiaaltöötajad, päästjad ja õpetajad, kes töötavad kaheksa tundi päevas ja enamgi veel.

Teisisõnu on sissetulekuline mahajäämus paratamatult majandusliku, sotsiaal-ühiskondliku ja poliitilise süsteemi viga, millega tuleb ka süsteemselt riiklikul tasandil tegeleda.

Võitluses vaesusega on arenenud riikides rakendatud mitmesuguseid lähenemisi, alates sotsiaaldemokraatliku heaoluriigi ülesehitamisest sotsiaalsete garantiide ja toetusskeemidega näiteks Skandinaavia riikides ning lõpetades maksupoliitiliste meetmetega ning riigitöökohtade loomisega kõige haavatavamatele ühiskonna liikmetele näiteks USAs ja Prantsusmaal.

Eestis on parempoolsete erakondade poliitilises platvormis ja senises poliitikas jäetud vaesuse küsimus tagaplaanile, kuna nende maailmavaateline arusaam taandab selle küsimuse lahendamise üksikisiku tasandile. Avaldunud on see kõige paremini ettevõtjate eelisseisu asetamises ning nende soosimises, ja seda kas või läbi ettevõtte tulumaksu kaotamise või ühe madalaima kapitali maksustamise taseme Euroopa Liidus.

Vaesusküsimuse üle parda heitmine läheks vastuollu sotsiaaldemokraatlike põhimõtete ja väärtuste eest seismisega, mistap on selle teema võtnud oma hingeasjaks sotsiaaldemokraadid. Esimese ja ühe lähiajaloo suurima sammuna on võetud ette maksupoliitiline muudatus, millega 1. jaanuarist 2018 tõuseb üldine tulumaksuvaba tulu 500 euroni.

Mida see tähendab enamikule töötajatele? Näiteks seda, et järgmisest aastast kuni 1200 eurot kuupalka teenival töötajal – 75 protsenti kõigist töötajatest – jääb täiendavalt kätte 62 eurot igas kuus. Enamgi veel, ligemale 57 protsendile kõigist töötajatest, kelle sissetulek on praegu kuni 750 eurot kuus (mida on häbiväärselt vähe!), jääb täiendavalt kätte ühe kuupalga suurune sissetulek ehk niinimetatud 13. kuupalk.

Paratamatult on nende seas valdavas osas maapiirkondades elavad ja töötavad inimesed, mis annab maksupoliitilisele muudatusele ka regionaal-poliitilise mõõtme ja leevendab majanduslikku surutist ääremaadel.

Samuti võib näha selle sammu võimalikku positiivset mõju tööhõivele, mis motiveerib teotahtelisi pensionäre naasma tööturule ja leevendab seega ka tööjõupuudust. Tegemist on suure sammuga ja ennekõike pöördega õiglasema ja võrdsema ühiskonna ehitamise suunas, mis on üks etapp pikemast teekonnast vaesuse väljajuurimisel.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles