/nginx/o/2017/10/23/7243397t1h359f.jpg)
Äsja lõppenud Valga vallavolikogu valimised tõid linna tänavatele kauaoodatud rahu. Kadusid igasugusedki vihjed mitu kuud linnas valitsevast melust, mis on agitatsiooniperioodil muutunud täiesti loomulikuks nähtuseks. Kuid ka üldises plaanis aina pompoossemaks muutuvad kampaaniad panevad mõtlema demokraatlike valimiste suurele murekohale.
Kerkimas on parteikeskne ja professionaliseeruv valimiskampaania, kus ideed ja poliitika asenduvad strateegilise lähenemisega. Esmatähtis pole võita valijate lojaalsust, jäädes kindlaks oma põhimõtetele, olles nendega aus ja konkreetne. Asemele tuleb kindel eesmärk – koguda võimalikult palju hääli.
Erisuguse nänni jagamine, suured köitvad plakatid ning kõlavad loosungid on juba tavaks kujunenud näited. Nii turundusnipid, populism kui ka pidev tähelepanu mõjuvad ometigi palju paremini kui sisutihe diskussioon ja realistlikud lubadused.
Möödunud valimisi vaadates tasub öelda, et kohalik ajakirjandus küll üritas suunata fookuse tagasi poliitikale. Näiteks viidi läbi debatte, intervjuusid ning küsimuste voore, miles lahati kandidaatide kampaaniapunktide sisu ja nõrgemaid kohti. Kuid kahjuks ei saa professionaalsete valimiskampaaniate taustal objektiivsuse ja aususega just palju hääli juurde.
Seega endiselt pommitati üksteist ajakirjanduses, seisti pastakate ja flaieritega tänavatel ning ikka avati, alustati ja lubati. Kõige agaramad kandidaadid suisa jooksid ukselt uksele, et oma hääled ikka kokku saaks.
Oleks ju tegemist mõistetava käitumisega, kui antud poliitikud ka pärast valimisi regulaarselt inimestel külas käiksid ja uuriksid, kuidas inimesed nende tööga rahul on. Aga kaugel sellest. Toimub lühiajaline võistlus häälte ja reitingute nimel, milles poliitiline sõnum muutub sageli teisejärguliseks aspektiks.
Iseenesest on valimiskampaania on tähtis ja väga vajalik. Kandidaatidel, eelkõige uustulnukatel, on tarvis tutvustada ennast, oma eesmärke, selgitada seisukohti ja vastata kõikidele küsimustele. Olukorda rikub just kampaania üleküllus ja strateegiline võitlus viimsegi hääle eest. Agiteerimine ei tohi muutuda materialistlikus ning faktid, objektiivsus ja konkreetsus peavad olema alternatiiviks populismile ja ilusale nännile.
Pikemat aega on olnud arutlusel ettepanekud, millest osa näeb ette seadusest tulenevaid regulatsioone rahastusele. Näiteks on mõnes euroliidu liikmesriigis piiratud või rangelt reguleeritud annetused poliitilistele organisatsioonidele. Lisaks kehtib enam kui pooles liikmesriikidest valimiskampaania kulude ülempiir nii kandidaatidele kui ka erakondadele.
Viimase rakendamine Eestis võib tõepoolest aidata vähendada tänavatel valitsevat «reklaamihullust» ning keskenduda poliitikale. Lisaks on see viis tagada nii parteidele, valimisliitudele kui ka üksikkandidaatidele võrdset potentsiaali valimistel. Komistuskivina kerkib siinkohal aga demokraatlike õiguste ja vabaduse küsimus, millest tulenevalt muutub kõigile sobiva lahenduse leidmine keeruliseks ülesandeks.
Teisisõnu ei pruugi kampaaniate pidamise meetodid muutuda üleöö. Seega juba ülejärgmisel aastal toimuvatel Riigikogu valimistel on oodata järjekordset strateegilist võidujooksu kandidaatide vahel. Jääb vaid loota vastutustundlikumat suhtumist, rohkem poliitikat ning vähem kõrvalisi mõjutegureid. Seniks aga on kohalikud valimised läbi ning poliitikutele tulemused teada – aeg tegudeks.