Uute kopsudega poiss: tervis on üha parem
/nginx/o/2017/06/19/6799701t1h576b.jpg)
3. november 2017, 07:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui varem köhis ta ööpäev läbi, vajas aparaadist lisahapnikku ega jaksanud sadat meetritki hingeldamiseta läbida, siis nüüd on see kõik minevik. Ta on esimene laps Eestis, kellele siirdati kopsud.
«Aina paremini läheb, kõik on korras,» ütleb Valter Kuld (16) oma tervise kohta, kui Põlvamaal Savernas tema kodu ees kokku saame. Kuus kriitilist kuud uute kopsude siirdamisest sai täis mõni aeg tagasi.
«Ma ei mõtle selle peale iga päev, et mul on doonorkopsud,» tunnistab Valter ja kohendab prille. «Aga kergem on küll olla kui varem.»
Ema Merilin Juhkam on ka rõõmus, sest võrreldes sellega, mis varem oli, on praegu pojaga kõik ikka väga hästi. «Sul on tervis palju parem,» kiidab ema ja vaatab pojale otsa.
Emal on hea meel, et laps suutis juba kaks-kolm kuud pärast operatsiooni jalgrattaga sõita. Valter ei kartnud sadulasse istuda, sest ta oli endas kindel: nüüd ta jõuab. Ja jõudiski! Ta sõitis mööda käänulist ning tõusude ja langustega teed seitsme kilomeetri kaugusele Valgjärvele sõbrale külla. Ja pärast sõitis tagasi ka veel.
Raskusi ei valmistanud ka see, kui ta ühel teisel sõbral külas käies jäi bussist maha ning sestap pidi jalgsi tagasi tulema. Tal on ülimalt hea meel, et jõudis kuus kilomeetrit järjest kõndida.
Kui alguse juurde tagasi tulla, on rõõmsameelne Valter Läbi teinud suure muutuse oma noores elus.
Ta ei olnud aastanegi, kui teda hakkas tabama üks haigus teise otsa. Valteril olid sageli bronhiidid ja bronhioliidid, kopsupõletikud. Ta köhis vahetpidamata. Lõpuks leidsid arstid kopsust kurja juure, bakteri. Tohtrid selgitasid välja, mis last vaevab: tsüstiline fibroos ehk hingamiselundeid ja seedesüsteemi haarav haigus.
Tal olid nõrgad kopsud. Kui ta kortermaja kolmandale korrusele koju jõudis, oli ta rampväsinud. Ei saanud Valter normaalselt naerda ega aevastada. Oli ebameeldiv, et mitte öelda valus.
Ta sai sondi kaudu lisatoitu, et pikkuses ja kaalus omavanustele järele jõuda. Ta pidi saama kasvuhormoonisüste ning kasutama hingamisaparaati lisahapniku saamiseks.
Ravimeid tuli võtta nii palju, et silme ees läks kirjuks. Oli aegu, mil ta võttis päevas 30 ravimi ringis.
Valter oli tükk aega doonorkopsude saamise järjekorras. Sestap ei võinud ta ka Eestist välja kusagile reisile minna, sest iga hetk võis tulla kauaoodatud kõne arstilt.
Ja see tuli. Lõpuks tänavu veebruari algul helistatigi Tartu Ülikooli kliinikumist.
«See oli laupäeval. Mõtlesin veel, et ei tea, miks arst mulle puhkepäeval helistab,» meenutab ema Merilin. «Algul ta sellest kohe ei rääkinud. Küsis, kuidas läheb, rääkisime niisama juttu. Ja siis äkki ütles, et doonorkopsud on olemas ja nüüd on meie otsustada, kas jah või ei.»
Mures ema: «Miljon mõtet oli peas!»
Kopsuarst Marget Savisaar andis perele mõtlemisaega. Pool tundi. Valter mõtles mõne minuti. Ema mõtles. Võeti kõne isale. Pere oli nõus. «Jah!» andis ema mõne aja pärast arstile teada.
Valter ei kartnud eelseisvat operatsiooni. «Mul polnud ju midagi kaotada.»
Emal käisid aga peast läbi igasugused mõtted: «Miljon mõtet oli peas! Tervise pärast oli kindlasti vaja teha. Samas oli ka hirm – ikkagi riskantne operatsioon. Aga kui ei oleks nõus olnud, oleksime ei tea kui kaua veel ootama jäänud.»
Telefonikõne oli enne keskpäeva, seejärel sõitsid nad kohe Tartusse. Valteril on meeles, et haiglas andis ta proovid, seejärel pandi kanüülid külge ja oligi operatsioonilauale minek. «Siis pandi mind magama. Järgmise hetkena mäletan seda, et ärkasin õhtul intensiivravipalatis korraks üles, aga jäin kohe jälle magama.»
Hilisõhtul andis arst emale teada: «Operatsioon õnnestus väga hästi.» Uued kopsud siirdas doktor Tanel Laisaar. See võttis oodatust vähem aega – kokku kuus tundi.
Kui Valter järgmisel hommikul ärkas, oli ema juba juures. Poiss oli algul pärast ärkamist rääkinud temale mittekohaselt väriseval häälel. Aga silmadestki oli näha rõõm, et ärkas ja operatsioon läks hästi.
Valter kosus kiiresti. Ta ütleb, et kui enamasti ollakse intensiivravipalatis kaks-kolm nädalat, siis tema oli neli päeva. Seejärel sai tavapalatisse. Vähem kui kuu aja pärast oli juba kodus.
«Esimesed paar kuud olid kõige kriitilisemad,» meenutab ema. «Pidime järgima reegleid, ei tohtinud õues käia, voodipesu tuli iga päev vahetada, põrandaid tuli iga päev pesta, kogu aeg tuli desinfitseerida. Raske aeg oli.»
Haigust ravida ei saa
Esimesed kaks-kolm kuud käisid nad Tartus arsti juures kontrollis kord nädalas. Praegu korra kuus. Vähemaks on jäänud ka ravimeid. Valter võtab nüüd hommikul kolm, lõuna ajal kolm ja õhtul neli-viis tabletti. Osa ravimeid tuleb võtta aasta aega, teist osa paraku elu lõpuni.
«Ravimid on selleks, et organism harjuks uute kopsudega,» teab Valter. Haigust paraku need ei ravi. «Mul on küll uued kopsud, aga ega haigus ära kao. Tsüstiline fibroos on geenihaigus. Sellele puudub ravi, küll aga saab seda elu lõpuni leevendada.»
Kui eelmises koolis Valter kehalise kasvatuse tundides kehva tervise tõttu kaasa ei teinud, siis nüüd uues koolis jõuab ta ka sportida.
Haigusest, kopsusiirdamisest, haiglas viibimisest ning sagedastest arsti vahet käimisest hoolimata lõpetas tubli poiss tänavu Saverna põhikooli. Sügisel asus ta õppima Otepää gümnaasiumis. «Mul on hea kool ja toredad klassikaaslased,» on ta rõõmus.
Endaga juhtunust ta koolis teistele väga palju rääkinud ei ole. Vanad sõbrad on muidugi teadlikud – nii palju kui Valter neile ise rääkinud on.
Mida pranglimises ehk kiirarvutamises kõva käsi Valter Kuld pärast gümnaasiumi lõpetamist teeb, ta praegu veel päris täpselt ei tea. Siiski on tal varem peast läbi käinud mõte ja unistus õppida arstiks.
