Intervjuu: Aare Hõrn: kunagi saab olema ka Seto maakond

Arved Breidaks
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seto Kongressi vanemate kogu peavanem Aare Hõrn usub, et ühiste tegemiste kaudu on võrokeste ja setode suhted praegu läbi aegade kõige paremad.
Seto Kongressi vanemate kogu peavanem Aare Hõrn usub, et ühiste tegemiste kaudu on võrokeste ja setode suhted praegu läbi aegade kõige paremad. Foto: Arved Breidaks / Lõuna-Eesti Postimees

Setode omavalitsuse loomine on haruldane sündmus, millega üks väikerahvas hakkama saanud. Teist sellist edulugu pole lähema 2000 kilomeetri raadiuses näha, tunnistab Seto Kongressi vanemate kogu peavanem Aare Hõrn (58).

Setodel on valimisi olnud tänavu üksjagu palju: Setomaa valla loomise küsitlus, ülemsootska, uuele vallale maakonna, Seto Kongressi vanemate kogu ja vallavolikogu valimised. Milline neist teile kõige olulisem oli?

Mu jaoks oli kõige põhjapanevam see otsus, kui inimesed hääletasid Setomaa valla loomise poolt. Kongresse, vallavolikogusid ja ülemsootskat on ennegi valitud, aga see oli ajalooline võimalus rahval otsustada, kas jääme eraldi omavalitsustesse laiali pillutatult või proovime koos edasi minna.

20 aastat tagasi pakuti meile võimalust teha omaette maakond. Valitsuse juures töötas tookord eriesindaja Ida-Virumaal ja töötas ka Petserimaa eriesindaja, kelle ülesanne oli pakkuda valitsusele välja lahendused ja valmistada ettepanek Petseri maakonna moodustamiseks.

Valitsus aga ei olnud nõus andma Petseri maakonnale kõiki maavalitsuse ülesandeid, vaid ainult hariduse, arenduse korraldamise ja vist veel midagi. Kõik muu teenindus oleks jäänud Põlva ja Võru maavalitsusele. Kumb maakond jääb nii-öelda emamaakonnaks, selles ei suudetud aga kokku leppida, sest Värskas sooviti Põlva alla, Meremäel Võru alla. Selle taha see jäi.

Nüüd tehti siis vigade parandus?

Saime järele proovida nii üht- kui teistmoodi. Hea on ka see, et vahepeal on Setomaal peale kasvanud noorem põlvkond nii ettevõtluses, põllumajanduses, äris ja ka poliitikas.

Seto Kongress ühendas setosid, kes olid jagatud kahe riigi, aga Eestis ka nelja valla vahel. Kas nüüd, kui ühine vald on tehtud, on Seto Kongressi järele enam tarvidust?

Täpsustan, et kongress ühendab setosid terves maailmas. Rahvad ei ela enam oma ajaloolisel kodumaal, vaid on laiali, nagu setod, võrokesed ja teised. Seetõttu on järjest rohkem vaja sellist ühendavat esinduskogu, kus nad saavad kokku tulla, valida endile esinduskogu ning tuua kokku nii oma rõõmud kui mured.

Setodel on läbi aegade olnud Eesti riigile nõudmisi: lihtsam piiriületus Venemaaga, soov saada tunnustatud kui Eesti põlisrahvas. Kas oma valla saamine on kompromiss, mis suudeti saavutada?

Selline «Tehtagu!» ja nõudmiste periood oli meil aastatel 1994–1995. Oleme otsustanud, et ütleme välja, mis on meie mured, aga me ei ütle, et «valitsus tehku!». Pakume lahendusi, mis meie arvates töötavad, pakume koostööd, oma jõudu ja mõistust.

Piir Venemaaga saab varsti valmis, jättes Petseri siit vaadates teisele poole tara. Mida Petseri asumine teises riigis siinsetele setodele tähendab?

Suurem jagu inimesi on öelnud, et neil on küll valus, aga nad saavad aru, et see on Venemaa osa. Paljudele on tähtis see, et nad saaksid käia surnuaial, kirikus, sugulaste juures, maarjapäevadel, kaupluses. Peamine on see, et viisa saaks rutemini: inimesed tahavad, et see oleks tasuta ja rohkemale hulgale, ka väljapoole Võru ja Põlva maakonda. Kui sellised asjad saavad lahendatud, siis juriidilisi küsimusi ei peeta nii määravaks.

Kuidas on Eesti ja Venemaa ametlike suhete jahenemine avaldunud kohalike inimeste piiriüleses läbikäimises ja koostöös?

Tuntavalt. Meile tundub, et maikuine konsulite vastastikune väljasaatmine mõjutas ka Venemaa viisade väljastamist.

Mis aga positiivselt mõjutab, on ühised Euroopa programmid, mis eeldavad läbikäimist, lepinguid, koostööd, ühiste huvide leidmist. Seesama Reha–Koidula–Kloostri tee, mis on ehitatud, ja sellel perioodil läheb ehitusse Värska–Saatse–Kulje tee. Pluss pehmed projektid.

Kui riikide vahel on suhted jahedad või jäised, siis on just allpool suhete hoidmine ääretult tähtis, seda on nii Eesti kui ka Pihkva ja Petseri pool öelnud. Kultuurivahetus ja rahvadiplomaatia peab hoidma läbikäimist ja heanaaberlikku suhtlust.

Kuidas Petseris eestlastesse ja setodesse suhtutakse?

Väga hästi. Maarjapäevadel liigutakse päris palju Seto riietes. Setosid teatakse-tuntakse. Nende nägemine tekitab elevust.

Kaks põlisrahvast – setod ja võrokesed – on saanud nüüd ühes maakonnas kokku. Kuidas nad omavahel hakkama saavad?

See on meil õppimise ja harjumise asi. Ise arvan, et nüüd on pilt tükk maad selgem. Enne olid setod kahes maakonnas, kolmes ja pooles vallas, Petserimaal, Siberis, linnades – pilt oli kirju. Arvan, et võrokesed ja mulgid liiguvad ka aste-astmelt ühise Võrumaa, ühise Mulgimaa poole. Kui on Suur-Võrumaa ja seal kõrval mitte nii suur, aga kindel Setomaa, oleks see päris huvitav kooslus. Saame palju asju ka koos teha.

Öeldakse, et võrukas setu peale hea pilguga ei vaata. Kuidas sellega on?

See võib tulla Liivi ja Põhjasõjast, kui võrukad olid Rootsi poolel, meie olime Vene poolel, ja sõjaretke ajal sai ikka kahju tehtud. Meil on pikk meelespidamine ja sellest on ka arvamine, et setude-võrukate vaen on Põhjasõja ajast.

Räpinas on suur sõimusõna «Käre sissid». Need olid Käre küla mehed, kes käisid Vene vägede järel Räpina kandis riisumas. Aga ka vastupidi: võrokesed mäletavad hästi, kui nad siin käisid riisumas. Arvan, et Võru instituudi ja ühiste tegemiste kaudu on võrokeste ja setode suhted praegu läbi aegade kõige paremad.

Kui peaks juhtuma, et hakatakse maakondi ümber muutma, vähendama või suurendama, kas siis avaneb võimaluse aken, et saab ka Seto maakond olema?

Ausalt öeldes ma vaikselt selle peale mõtlen, aga sinna läheb aega.

Veel üks inimpõlv?

Nii umbes 20–25 aastat, kui praegust praktikat järgida. Setod on saanud hakkama harukordse asjaga, sest siit 2000 kilomeetri raadiuses ei ole minu teada sellistel väikestel kultuuridel õnnestunud ühist omavalitsust luua. Vepsa külanõukogud on hävitatud, ingerlastel ei ole, karjalastel ei ole … Et setod said omavalitsuse, on väga haruldane.

Täispikka intervjuud loe digilehest.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles