Politsei- ja piirivalveameti aasta vabatahtlikuks valitud Põlva abipolitseinik, nelja lapse isa käib argipäevadel Tartus palgatööl. Nädalavahetuseti on ta aga Lõuna-Eestis patrullis.
Parim abipolitseinik elu pärast hirmu tundnud ei ole
/nginx/o/2017/06/19/6799701t1h576b.jpg)
15. november 2017, 00:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Räpina vallas Viluste külas elav Rudolf Tigasing alustas abipolitseinikuna tegutsemist neli aastat tagasi. Ta on ka ise selle üle juurelnud, miks vabatahtlikku tööd teeb. «Fakt on, et iga nurga peale politseinikku ei pane – neid ei jagu nii palju. Teine asi on, et oma seljatagust saad valvata ainult sina ise,» ütles ta. «See on üks võimalus anda niimoodi oma panus ühiskonda.»
Aastate jooksul on juhtunud nii mõndagi meeldejäävat. Kord läks ta öises patrullvahetuses appi Tartu patrullile ning koos tabasid nad Mooste kandis tegutsenud kütusevargad.
Pinevust jagus, sest mundrimeeste eest põgenedes püüdsid vargad veel kanistritest ja muudest asitõenditest vabaneda. Kuna neil tegelastel oli ka varasemast politseiga kokkupuuteid, sai selle varguse järel mõneks ajaks nende vabadus otsa. Selle kandi autoomanikud võisid mõnda aega end hulga muretumalt tunda.
Veel on tal hästi meeles, kuidas ühel suveööl Võõpsus autojuhte puhuma pani. Üks politseinikke märganud autojuht otsustas kontrollist pääseda ning tegi järsu manöövri teisele teeotsale. «Seda nähes hüppas mu paarimees ruttu autosse, lükkasime vilkurid tööle ning järgnesime.»
Põgeneja tajus, et olukord on hapu, peatus ühel umbtänaval majade vahel, jooksis autost välja plankaiani, hüppas üle aia ja maandus eramaja hoovi. Sekund hiljem kuulsid korrakaitsjad, kuidas aias olev meetrikõrguse turjaga kaukaasia lambakoer tõredalt haukus.
Edasine vaatepilt oli kui stseen komöödiafilmist, sest põgeneja jooksis aia poole tagasi sprinterikiirusega. Ja ikka kordi kiiremini, kui politseinike eest põgenedes. Hüppas krapsti üle aia ja piltlikult öeldes maandus otsejoones politseinikele sülle. Nagu arvata võis, oli joobekontrolli vältimise ja põgenemise põhjus alkoholijoove.
Palju tööd täiskuu ajal
«See on haigus, mis levib üle Eesti. Kahjuks inimesed ei anna endale aru, et olles tarbinud alkoholi ja istunud autorooli, on nad ohtlikud nii endale kui teistele,» rääkis Tigasing. «Paraku on see tõbi, mida vist välja ei ravigi, kuna Läti on lähedal ja odav märjuke kõigile kättesaadav. Tahaksin südamest loota, et olukord hullemaks ei lähe.»
Tigasing on abipolitseinik nädalavahetustel. Põlvas või Räpinas algav vahetus on 12 tunni pikkune ning töö viib teda nii Põlva-, Valga- kui ka Võrumaale. Vastavalt sellele, kuidas parajasti vajadust on.
«Ei,» kinnitas parim abipolitseinik, et oma elu pärast ta hirmu tundnud ei ole. «Patrullis olen 150 protsenti kindel oma paarimehe peale. Arvan, et võin ka talle anda sada protsenti kindlust. Vajadusel saame seljad kokku panna. Loodan südamest, et vahetuse jooksul olen piisavalt palju abiks ja kasuks oma paarimehele.»
Eelmisel aastal tegi nelja lapse isa töö ja pere kõrvalt 678 abipolitseiniku töötundi. Mida abikaasa ja lapsed sellest arvavad? «Ausalt öeldes nurisenud väga ei ole. Üritan oma tegevusega olla lastele ikka hea eeskuju.»
«Ei ütleks,» vastas ta küsimusele, kas abipolitseiniku töö nädalavahetustel pärast põhitööd väsitav ei ole. «Kui on tegus vahetus ja 12 tunni jooksul tegevust, ei väsita midagi. Küll aga väsitab oluliselt rohkem ära, kui tiksud kuskil 12 tundi tühikäigul.»
Politseinikud on rääkinud, et kõige rohkem on neil tööd kuu algul ja täiskuu ajal. Ka abipolitseinik kinnitab seda. «Ja kui trehvab veel ühele ajale kuu algus ja täiskuu, on eriti äge,» muigas Tigasing. Olgu siis põhjus näiteks see, et inimesed tarbivad rohkem joovastavaid jooke, on rohkem väljas, aktiivsemad ja lähevad ülemeelikuks.
Üllatusterohke aasta
Mida öelda neile, kes peavad plaani hakata abipolitseinikuks? «Saaks öelda niimoodi, et must on must ja valge on valge, vahepealseid halle toone ei ole mõtet sisse visata,» selgitas vabatahtlik, andes mõista, et seda tööd tuleb teha täiel rinnal ja südamega.
«Kui abipolitseinikuks või kaitseliitlaseks olemine on lihtsalt nimi või rida elulookirjelduses, ei tasu üldse aega ega energiat sellele kulutada. Kui sulle see asi ei meeldi ja sind ei huvita, ära üldse hakka sellega tegelema. Pooles vinnas tegemine ei ole ka tegemine. Aga kui sisimas tunned, et tahad seda teha, siis nii ongi – tee.»
Talle olnud suur üllatus, et just tema politsei- ja piirivalveameti aasta vabatahtliku tiitli sai. Samas ulatub tema tuntus kodukandist palju kaugemale. Peale Põlva rühma esitati ta aasta vabatahtliku kandidaadiks veel kahest maakonnast.
Tänavune aasta on talle eriti üllatusterohke olnud. «1. aprillil olid Lõuna prefektuuri abipolitseinike võistlused. Arvasin viimase hetkeni, et tehakse aprillinalja, aga tuli välja, et ei olnudki nali,» muigas ta. Nimelt oli Lõuna abipolitseinike kutsemeisterlikkuse võistlustel kõige võidukam Põlva ja Jõgeva segatandem Rudolf Tigasing ja Janek Romanovitš.
Võit tuli neile suure üllatusena – seda enam, et omavahelist koostööd ei olnud nad varem harjutanud. Võistlustel panid abipolitseinikud end proovile õigusaktide tundmises, vigursõidus, väljakutse lahendamisel, kombineeritud vastupidavustestis, meediasuhtluses ning teenistusrelvast laskmises. Riiklikel kutsevõistlustel said mehed teise koha.
Kolleegid ütlevad, et Tigasing on maa sool, kes seisab oma kogukonna hea käekäigu eest. Ehkki abipolitseinik, on ta oma tegevuselt justkui täiendav piirkonnapolitseinik, kes peab südamelähedaseks võrgustikutööd ning püüab leida probleemidele lahendusi. Peale selle on ta ka aktiivne kaitseliitlane ja abiline Võhandu maratoni turvalisuse tagamisel.
Et olla oma töös edukas, koolitab ta end ise. Ta on iseseisva pädevusega abipolitseinik ning tal on tulirelva kandmise ja alarmsõidu õigus.