Tippsuusatajast ettevõtjaks

Tosin aastast murdmaasuusatamise Eesti rahvuskoondisesse kuulunud Peeter Kümmel peab kõige olulisemaks, et ta on tulemused saavutanud puhta spordiga. Foto: Arvo Meeks / LEPM

Üle kümne aasta murdmaasuusatamise rahvuskoondises Eesti au kaitsnud sprinter Peeter Kümmel tegi augustis otsuse tippspordist kõrvale astuda. Nüüd pühendub ta perele ja ettevõtlusele. 

Olete varemgi mõlgutanud mõtteid tippspordiga lõpparve teha. Mis ajendas sel korral otsust langetama?

Mind kimbutasid terviseprobleemid, mis ei lubanud viimasel hooajal treenida sellisel tasemel, nagu tipptulemuste saavutamiseks vaja oleks olnud. See oli üks kaalukatest põhjustest.

Pealegi minu lapsed – üheksa-aastane Simeon ja kuueaastane Lote – igatsevad mind mu eemaloleku ajal ja küsivad järjest rohkem, et isa, miks sa kodus ei ole. Põhilised väärtused minu elus on pere, sõbrad, suhted ning tervis. Olen 35aastane ja otsustasin, et on just õige aeg võtta oma elus ette suured ümberkorraldused. See tähendab meie senise pereelu ja töörütmi pea peale keeramist ja teistsuguse rutiiniga harjumist.

Raha pole elus kaugeltki kõige tähtsam, kuid see on vahend, mis muudab elu elamisväärseks. Olen juba alustanud tööd ja tegelen ettevõtlusega selle nimel, et midagi üles ehitada. Usun, et kuulete kindlasti minu tegemistest rohkem juba lähiajal.

Kuidas oma karjäärile tagasi vaatate?

Olen rahul kõigega, mis spordis õnnestus saavutada. Igaühe unistus on lapsena saada olümpiavõitjaks, aga selleks saavad vähesed. Vanemaks saades mõistad, et see on väheste privileeg. Selleks on ka väga palju sportlikku õnne vaja, mis tihtipeale suurt rolli mängib. Tulemused, milleni jõudsin, on märkimisväärsed ja pole põhjust neid häbeneda. Andsin endast ja võtsin maksimumi.

See oli tore aeg koos pühendunud inimestega. Olen väga tänulik oma treeneritele, füsioterapeutidele ja määrdemeestele, kes kümneid aastaid selle nimel kaasa töötasid, et mina suusarajal ennast hästi tunneks.

Kas olete ka statistikat teinud?

Olen osalenud rohkem kui saja kahekümnel suusatamise MK-etapil. Startinud sprinterina rahvusmeeskonna koosseisus kolmel taliolümpiamängul ja viiel suusatamise maailmameistrivõistlusel, kus võistlesin distantsi-, sprindi- ja murdmaateatesõidus. Olen eestlane, kes on kogunud läbi aegade enim maailmakarikasarja punkte ja tänaseni ainus, kes on sõitnud MK-sarja finaalis nii klassika- kui ka uisusprindis.

Kui vanalt suusad alla saite ja esimese võistluse tegite?

Olin teises klassis, kui suusatama hakkasin. Viienda klassi poisina osalesin esimest korda maakonna meistrivõistlustel, kus tulin meistriks. Märkasin seal, et Otepää spordikooli lastel olid nii uhked ja värvilised suusad, saapad ning riided. Lapsena mõjutas see palju minu arvamust ja ala valikut. Olen paljukordne Valgamaa koolinoorte krossijooksu meister.

Sporti olen teinud lapsest peale ja ka loodus on mulle ande kaasa andnud. Algkoolis oli enamik kehalise kasvatuse tunde väljas, kõik jooksid ja mängisid. Lisaks minu igapäevane neljakilomeetrine jalgsimatk kooli ja tagasi. Kui kehalise tunnis kell käima pandi, jõudsin joosta teistest kiiremini.

Anne, nahaalsus, talent ja soov pingutada on need märksõnad, et spordis tulemusi saavutada. Eeldatavasti valibki noor selle ala, mis tal kõige paremini välja tuleb.

Kui kaua tippsordis olite?

Kui läksin 12aastasena 1994. aastal Otepää spordikooli 7. klassi õppima, võtsin endale eesmärgiks tippsportlaseks saamise. Sellest ajast, seega 23 aastat, olen olnud suusatamises tippsportlasena ilma teinud. 2004. aastast kuulusin murdmaasuusatamise Eesti rahvuskoondisesse, 2002. aastal osalesin juba ka esimesel suuremal jõukatsumisel rahvusvahelisel tasemel – juunioride MMil.

Mis on olnud kõige säravam ja meeldejäävam saavutus?

Vastan väga filosoofiliselt. Kõige tähtsam on, et olen oma tulemused saavutanud puhta spordiga. Tulemuste jada on olnud piisavalt hea, et inimesed mind nii sportlasena kui ka pärast tippspordist loobumist hindaksid. Minule on see suurim väärtus.

Olen oma paljude Eesti-siseste ja rahvusvaheliste võistluste tulemustega väga rahule jäänud. Kaasa arvatud 2011. aastal Oslos maailmameistrivõistlustel saavutatud parima tulemusega: kuues koht vabatehnika sprindis. Väga väärtuslik oli näiteks ka murdmaasuusakrossi võit 2011. aastal Davosis peetud võistlusel Red Bull Nordix.

Kas on midagi jäänud ka hinge kriipima?

Mäletan selgelt, et 2010. aastal Vancouveri olümpiamängudel, kus olin tegelikult oma elu parimas vormis, ei õnnestunud hetkeseisundit tulemuseks realiseerida. See tuletas ennast meelde pikalt, aga tänaseks olen sellest lahti lasknud ja elan õnnelikult edasi.

Tookord tundus, et olin vähemalt sama heas vormis või isegi paremas kui aasta hiljem Oslo maailmameistrivõistlustel, kus sain kuuenda koha. Vancouveri olümpiamängudel saavutasin sprindi eelsõidus kaheksanda tulemuse, Oslos näiteks tulin eelsõidus 17. kohale.

Olümpia veerandfinaalis, mis tundus nii kindlalt võidetav, sattusin distantsi keskel jäisele pinnale ja nägin kurja vaeva püsti seismisega. See omakorda andis konkurentidele edumaa, mida ei õnnestunudki enam tasa teha. Polnud sportlikku õnne, kuigi vorm oli hea. Lõpetasin kokkuvõttes olümpia parima, 14. kohaga. Ülejäänud kaotusi hilisemas karjääris pole enam nii tugevalt läbi elanud.

Kas kodupubliku ees on raskem ebaõnnestumisega leppida?

Iga ebaõnnestumine on sportlasele raske. Noorena oli iga altminek suur pettumus ja otsisin süüd endas. Hiljem sain aru: selleks, et jääda iseendaga rahule, on sinu võimuses anda endast distantsil maksimum. Noore sportlasena on väga oluline mõista, et sina ei saa teisi võistlejaid kontrollida. Saad kontrollida ainult oma pingutust.

Seega, kui jääd ise oma pingutustega rahule, peaksid rahulolul laskma ennast kiita. Võistluspäevadel olin tavaliselt nii keskendunud, et ei pannud tähelegi, kas staadionil on palju või vähe rahvast. Tegin oma asja. Pigem oli päris tühja tribüüni korral raskem pingutada.

Kuidas mõjusid teie aadressil öeldud kommentaarid ja arvamused sotsiaalmeedias?

Jätsin artiklid ja kommentaarid lugemata, sest kogu info, mis minule tähtis oli, sain suusaliidust ja oma treenerilt. Sport on õpetanud mind teiste arvamusest mitte välja tegema ja sellest üle olema. Olen püüdnud teha oma asja hästi ja see on peamine.

Mis seis teie elus praegu valitseb?

Olen endaga rahu sõlminud. Tunnen, et spordist tavaellu tulek on keeruline, olen seda oma sõprade pealt kõrvalt näinud. Olen kogu oma teadliku elu sporti teinud ja siis ühel hetkel tuleb astuda teise rolli – see pole kerge. See hirmutab sportlasi ja eks seepärast paljud ei julgegi õigel ajal lõpetada.

Elumuutus on tõsine. Et seda mõista, pead olema ise tippsporti teinud. Sportlaste karjäärinõustamine riigi tasemel on puudulik. Karjääri lõpetades jääb ta oma murede ja eluga äkitselt üksi. Tegelikult on aga tegemist ju distsiplineeritud, edasipüüdliku ja kohusetundliku kodanikuga, keda tööpõllul annaks väga hästi kaasata.

Kuidas tippspordist loobujat toetada, et ta leiaks töövaldkonna, mis meeldiks? Kuidas viia teda tööandjaga kokku või ettevõtlusaluseid õpetada? Just seda tuge oleks vaja.

Teil on Tartu Ülikooli magistrikraad füsioteraapias. Millega praegu tegelete, mis toob leiva lauale?

Olen nüüd seotud ettevõttega OÜ Borealis Holding. Olen üks omanikest. Ettevõte tegeleb iseteeninduslike seadmete ning massaažitoolide üüri ja müügiga, samuti  koolitustega spordimeditsiini vallas. Õpetame, kuidas tervist hoida ja tervislikult toituda, et igapäevane järjest kasvav töökoormus ja pinge inimesi ei sandistaks.

Pakume veel füsioteraapiat ja massaaži praksistes Otepääl, Rakveres ja Kuressaares Rannama Füsioteraapia kaubamärgi all.

Äri tugineb õpitud teadmistele ja klientide usaldusele, mida olen oma isikliku eeskujuga püüdnud saavutada. Osalen ettevõtte juhtimisel aktiivselt ja majandustulemused on meile taganud tänavu Gasellettevõtte tiitli. Sellega tunnustatakse eriti kiirelt kasvavaid Eesti firmasid, mida on kogu ettevõtete arvust kõigest alla ühe protsendi. On kindlasti veel käivituvaid projekte, milles kaasa löön.

Tegelete ka vabatahtliku tööga.

Olles Tartu suusaklubi liige, püüan oma kogemusi suusatamise vallas noortele edasi anda. Löön kaasa laagritööl ja noorte nõustamisel. Veel olen aktiivne külaelu juhtimises Pedajamäe külaseltsi kaudu. Kandideerisin valimisliidu Ühinenud Kogukonnad koosseisus Otepää vallavolikogusse ja meie liitu saatis suur edu. Püüan kaasa lüüa kodukandi ettevõtluse ja spordi arendamisel.

Kuidas jääb spordiga?

Teen sporti edasi, jooksen, sõidan koos lastega rattaga. Tavainimesega võrreldes teen kindlasti ka praegu sporti päris kõvasti, kuid varasemast tunduvalt vähem. Mind võib näha tulevikuski Tartu suusaklubi eest võistlemas. Plaanin tegeleda hobidega, mida olen väga tahtnud teha, kuid ajapuudusel pole saanud. Näiteks lohesurf, sukeldumine, mootorrattasõit.

Teie lapsed ja tippsport. Kuidas suhtute?

Mina jõudsin tippsporti ise, keegi ei soovitanud ega pannud ka kätt ette. Poeg Simeon tegeleb jalgpalli ja maletamisega, Lote kergejõustikuga. Ma ei sunni, ei keela ega survesta neid. Ütlen siiski ausalt: ei soovi, et neist saaksid tippsuusatajad. Ei tahaks seda kõike uuesti nüüd lapsevanemana läbi elada. Tippsport on karm ja väga raske! Lõppude lõpuks ei saa ma neid aga keelata, kui nad selle elutee valivad.

Kui oma elule tagasi vaatate, kas jääb veel midagi kripeldama?

Ei jää! Ma ei kahetse midagi. Olen õnnelik inimene ja keskendun tulevikule. On ütlemata kahju, et elus ei saa pühenduda mitmele asjale – aega pole piisavalt . Kui tsiteerida klassikuid, siis võiks «kiiremini magada», aga annan aru, et selline elutempo saab tulla ainult tervise arvelt ja pole vastuvõetav.

Töö asjus olen sunnitud käima sageli Tartus, Tallinnas ja Riias. Elukoht on mul Otepääl – siin on mu pere, sõbrad, tuttavad ja tore kogukond, hea ja turvaline elukeskkond. Mulle ei meeldi linnakultuur, kus inimesed riputavad kõigele külge hinnasildi. Samas pean tõdema, et ettevõtluse arendamine ja tulemuste saavutamine on linnas võimalusterohkem. Kas jään otepäälaseks? Sellel mul täna kindel vastus puudub.

Suusaspordist väga erinev elu võib seada oma nõudmised, mille järgi tulevikus elu kujundada. Kasutan võimalust ja ütlen kõikidele oma fännidele veel kord aitäh. Nüüd on mul rohkem aega teiega kohtuda poes, linnas ja tänaval. Kõnetage julgelt ja teeme juttu!