Šveitsi eestlaste algatusel kingitakse sada pesakasti kahele Šveitsis ohusolevale linnuliigile: aed-lepalinnule ja väänkaelale. Loertscheri sõnul tunnevad paljud Rõugega seotud inimesed, et kuigi nende elukoht on praegu mujal, on kodukohaks jäänud Rõuge.

«Väga paljud kaugemal elavad eestlased on veendunud, et hiljemalt pensionipõlveks tullakse tagasi Eestisse – see on meie unistus,» lausus Loertscher, kes külastab Eestit mitu korda aastas. «Peame ennast selles mõttes justkui rändlindudeks.»

Plaanis olid ka puud

Loertscheri sõnul oli idee algatajate esimene mõte istuda Šveitsis sada eestipärast puud: tammepuid, vahtraid või kaski. «Šveitsis on aga selleks väga keeruline luba saada,» rääkis ta. «Seejärel otsisime midagi sellist, mida oleks lihtsam teostada.»

Rõuges tekkis tal pesakastide mõte, sest paika teatakse kaugemalgi valla vapilinnu ööbiku järgi. «Otsisime kaitse all olevaid liike, kes elavad Eestis ja kellele saaks ehitada puidust linnumaja,» ütles Loertscher. «Linnud pidid samuti olema väikesed, et sümboliseerida ka Eesti väiksust.»

Aed-lepalind ja väänkael on kaitse all olevad ja kriitilises seisus liigid, kes talvituvad Aafrikas ning jõuavad aprillis-mais Šveitsi ja ka Eestisse. Sada pesakasti hakkavad kandma toetajate nimesid ning pannakse üles jaanuari lõpus, avapidu on märtsis.

Rõuge lipp on laual

Šveitsi Eesti seltsi presidendina on Loertscheril Rõuge lipp alati laual. «Olen eelkõige rõugelane ja seejärel eestlane.

Loertscher sündis Võrus ja kolis Rõugesse, kui oli kuueaastane. Ta õppis Rõuges ja hiljem käis keskkooli Võrru. Pärast gümnaasiumi lõpetamist pakuti talle võimalust minna vahetusõpilasena Soome, kust ta läks hiljem edasi õppima Šveitsi.

Loertscher kolis Šveitsi 2002. aastal. Vahepeal elas ta abikaasaga kolm aastat Iirimaal, seal sündis ka esimene poeg. 2006. aastast elab naine taas Šveitsis. Tal on rahvusvahelisi üritusi korraldav firma, selle kõrvalt töötab eestlanna poole kohaga kindlustuse alal.

«Olen pool oma elust Eestist ära olnud,» rääkis Züri­chis elav kahe poja ema. «Juba kümme aastat tagasi tundsin, et mul hakkab sujuv eesti keel ära kaduma,» lausus Loertscher. Nii läks ta 2009. aastal Eestiga sideme taastamiseks Tartusse magistrikraadi saama.

Lapsed räägivad kolmes keeles

Abikaasa on prantsuskeelne šveitslane. «Lapsed räägivad minuga eesti ja isaga prantsuse keeles ning koolis saksa keeles,» ütles Loertscher ning lisas, et lapsed käivad kord kuus Zürichis eesti laste 30-liikmelises mänguringis.

Eestit külastavad lapsed tema sõnul hea meelega. «Käime kõik ennast siin laadimas, et maailma kärast eemale tõmbuda,» rääkis Loertscher. «Vaikus on siiski suhteline mõiste, sest meie Haanja looduskaitsealasse jäävas suvilas on konnade krooksumine sageli kõvem kui müra mõnes suurlinna lennujaamas.»

Šveitsis on ligi 600 eestlast, kellest paljud hooajaliselt seal töötavad lapsehoidjad või õpetajad. Püsivalt elab riigis 300–400 eestlast, kes saavad kokku iga kuu või paari tagant.

Sealsesse eesti seltsi on Loertscheri sõnul juurde tulnud palju noori peresid. «Kui kümme aastat tagasi käisid seltsis pigem keskealised, siis nüüd on see saanud uue hingamise,» lausus Loertscher. «Rohkem on ka neid peresid, kus mõlemad pereliikmed töötavad Šveitsis.»

«Väga paljud otsivad meie kogukonnas võimalusi, kuidas olla Eestiga rohkem seotud,» rääkis Loertscher. «Šveitsi eestlased otsivad näiteks tööd, mis võimaldaks neil regulaarselt Eestisse reisida. Kodumaast räägitakse meeleldi ka sõpradele ja tuttavatele, sageli võetakse nad Eestisse kaasa.»

Loertscher tõi näiteks oma abikaasa juubeli, mida tähistati suvel Rõuges. «Tõime Rõugesse 70 välismaalast, kes polnud siin kunagi varem käinud,» lausus ta. «Meie soov oli Eestit teistele tutvustada.»